Kuivanud roos [4/..]

[Merlin]

Tahaks siis kuulda kriitikat Kas tasub jätkata? Mida muuta? Kõike

Proloog

Tüdruk naeratas uksel. Päev oli olnud super igas mõttes: päiksepaisteline päev, lühike järjekord lõbustustele ja ka Henry oli olnud mõistev. Nad olid lõbutsenud, naernud ja narrinud üksteist. Neil oli olnud parim päev üldse, kuid nüüd oli see lõppemas. Kell oli üheksa õhtul ja juuni kohta oli õhtu juba pime ja jahe. Poiss oli otsustanud ta ära saata. Ukseni.
„Tänan sind,“ vastas Kerli naeratades.
„Mille eest?“ küsis noormees muiates. Muie, mis igakord tüdruku hingetuks võttis.
„Selle eest, et mul olemas oled.“
Henry ainult noogutas, naeratus näol ja kummardus lähemale. Ta suudles põgusaks hetkeks tüdruku laupa ja pööras siis ringi.
„Homseni!“ hüüdis Kerli rõõmsalt.
„Nägemist,“ lausus poiss viibates ja telefoni välja võttes.
Tüdruk ohkas veel ühe korra ja sulges ukse. Ta kuulis köögist ema häält kui ta isaga nõusid pesi ja väikse venna-õe kilkeid suurestoast. Neiu jõudis oma jope nagisse panna kui ta telefon värisema hakkas. Vaadates, kes sõnumi saatis naeratas Kerli uuesti. Arvatavasti tahtis öelda „Head ööd“. Ta ütles seda iga õhtu. Neiu avas sõnumi ja luges seda.
„M-mida see tähendab?“ pomises ta järgmisel hetkel, lugedes ikka veel sõnumit. „Ma t-tulen kohe tagasi!“ hüüdis neiu emale, kes oli köögist välja tulnud, ja tuiskas majast välja tänavale.
Kerli jooksis nii kiiresti kui ta suutis, püüdes järgi jõuda. Neiu pööras ümber nurga ja nägi teda. Henryt. Poiss ootas bussipeatuses viimast bussi, mis tol päeval sõitis.
„Henry! Oota!“
Poiss vaatas tagasi ja ohkas kui neiut nägi. Kaugusest kuulis ta bussi häält. Veel natukene ja ta saaks temast lahti. Igaveseks.
„Mida see sõnum tähendab?“ küsis Kerli õhku ahmides ja näidates telefoniekraani noormehele. Poiss viskas ainult põgusa pilgu ja pööras siis ringi.
„Kas sa jätad mu maha?“
„Jah,“ vastas poiss lühidalt, vaatamata tüdruku punaseks muutunud silmi.
„M-miks? Mida ma valesti olen teinud?“ püüdis tüdruk veel midagigi päästa.
„See, et sa olemas oled. See on sinu ainuke vale asi,“ vastas poiss ja astus bussi, mis oli peatusesse jõudnud, tundes vihmatiba enda nahkjopel.
Noormees ei vaadanud tagasi. Tema ei näinud tüdrukut, kellega ta oli olnud kuus kuud koos, kes kukkus maha ja nutma hakkas. Tema ei näinud, kuid vihm teda peksis. Ainuke, mida tema nägi oli teise inimese kukalt. Tema jaoks oli kõik. Kerli Haljaste ei eksisteerinud tema jaoks enam.

[Fantacy.]

Minule ei lähe enamasti armastusjutud peale, seega pole mina siin mingi kritiseerija, kuid ma usun et teistele meeldib.

[sille]

mulle ka ei lähe armastusjutud peale, aga see on hea. sul on annet!

[Merlin]

sille: Tänan

1
Väsimus
Kolm nädalat hiljem

Kerli ärkas äkilise karjatusega. Paaniliselt püüdis ta saada oma hingamist korda. Tuletades meelde oma vanaema sõnu, hingas ta aeglaselt sisse ja välja kümme korda, tunnetades oma toa tolmust lõhna. Neiu tundis, kuidas ta siidist öösärk oli läbi higistatud ja kleepus nüüd vastikult vastu tema õblukest keha, pannes teda tundma nagu röövik kookonis.
Vihaselt viskas tüdruk teki oma jalgade ümbert ära ja värises kui tundis äkilist jahedust tema kintsusid pakitsemas. Kerli vaatas oma pisikest tuba ja kahetses nüüd, et polnud valinud kaksikute toa, mis oli kõige jahedam tuba terves majas. Hetkel võis tema toa ümber nimetada saunaks. Tüdruk tõusis mornilt voodist püsti ja sammus jalgu järgi lohistades akna juurde, et tõmmata ruloo eest ära.
Tüdruk avas akna ja vaatas nende perekonna pisikest aeda. Kerli mäletas veel seda aega kui nad kõik viiekesti väikeses Mustamäe korteris elasid. Kuid õnneks olid vanemad suutnud aru saada, et neile kõigile pole ruumis seal. Kui vanaema Eldera ära suri, tuli tema pärandusest nii palju raha, et see võimaldas neile väikese maja ridaelamus Kristiine osakonnas, koos aiaga, mida ema nüüd oma vabal ajal ilusamaks ja kodusemaks tegi.
Kerli vaatas, kuidas kaugemal trollid Mustamäe ja Kesklinna suunas sõitsid ja autod üksteisest mööda vuhasid. Kuuldes kolksatust vaatas neiu vasakule ja lehvitas vanale naabriprouale, kes naeratas õunapuu alt, kepi üles tõstes.
Huvitav kui kaua ta seal istunud oli? mõtles tüdruk toetudes lõuga käele ja vaadates, kuidas naine, midagi vaikselt omaette rääkis.
„Kerli? Kas sa oled üleval? Kas ma võin sisse tulla?“ küsis vaikse hääletooniga naine tüdruku ukse tagant.
„Tule.“
Naisterahvas, kes sisse astus oli moekalt riietatult ja ei näinud välja nagu tal oleks eramaja, mees ja kolm last. Tema punakad-pruunid juuksed olid pandud mugavasse krunni. Seljas kandis ta põlvedeni ulatavaid beeže pükse, helekollast särki, mille peale oli pandud tumepruun vöö. Jalas olid tal lahtised pruunikat värvi sandaalid.
„Magasid hästi?“ küsis naine voodile istudes.
Kerli kehitas õlgu ja keeras selja aknale, vanaprouale ja ilusale aiale. Ta teadis küll, et ema ei küsi tema une kohta. Ta teadis, et ta küsib Henry kohta. Kas ta oli temast juba üle saanud? Sellest, kuidas ta tema maha jättis. Vastus oli lihtne – ei. Ta polnud üle saanust sellest mõttest, et poiss teda enam ei armastanud. Miks? See küsimus vaevas tüdrukut viimased kakskümmend üks päeva.
„Saab paremini.“
Naine noogutas ja tõusis püsti, et voodi korda teha. Viimane kord kui ta seda tegi, oli Kerli olnud üheksandas klassis. Kuid mitte kunagi ei unustanud ta ema, et võib tulla aeg, millal neiu tahab olla lihtsalt väike tüdruk, kes tahab olla ema kaisus ja tunda ennast kaitstult. Neiu vaatas, kuidas ema voodi korda tegi ja päevi näinud lillelise päevateki peale pani.
„Muide, Karin helistas. Ta ütles, et sa ei võta telefoni vastu ega suhtle temaga facebookis ega msn-s. Ma ütlesin talle, et ta võib siia tulla. Ma lähen koos isaga ja kaksikutega linna neile sügisriideid ostma. Te saate siis kahekesti olla,“ lausus naine Kerli juurde tulles ja tema juukseid silitades. Juuksed võiski olla ainuke sarnasus, mis neiul oma emaga oli. Kunagi oli vanema naise juuksed ulatunud puusani, täpselt nagu neiul hetkel, kuid sünnitus ja vananemine nõudis nende lühemaks lõikamist.
Tüdruk noogutas tuimalt, kivistudes kui naine temast kinni võttis, et kallistada. Ta oli kolm nädal vältinud igasugust kehakontakti teistega. Ta polnud lihtsalt nii tugev. Ema ohkas ja sammus toast välja, jättes Kerli üksinda. Neiu toetus vastu aknalauda ja uuris nüüd oma tuba. See oli väike, nagu eelnevalt mainiti, kuid kodune. Ukse kõrval oli väike raamaturiiul, mille peal oli mitu pildiraami. Akna all oli voodi koos sahtlitega, kus ta hoidis oma riideid. Voodiga paralleelselt ja vastu seina oli kirjutuslaud, mille peal vaas kuivanud roosidega.
Kerli otsustas panna selga inimlikud riided enne kui tema parim sõbranna kohale jõudis. Teine neiu oli andnud ruumi, mida ta vajas ning ta polnud isegi vihane, et ta oli helistanud ta emale. Karin muretses tema pärast. See oli normaalne, et ta tahtis teada, mis temaga juhtus seitse päeva tagasi.
Tüdruk avas ühe voodisahtli ja võttis välja kleidi, mille ema oli talle paar kuud tagasi ostnud, öelnud et Temale see kindlasti meeldiks.
Fuck him mõtles tüdruk oma öösärki seljast võttes ja kleiti selga pannes.
Ema ostis selle talle, sest ta teadis, et see meeldib talle ja, et ta kannaks seda ribadeks. Neiu jättis akna lahti ja astus vaikselt toast välja. Eelmised seitse päeva oli ta käinud väljas, et rahuldada oma kehalised vajadused, kuid nüüd läks ta välja, sest ta tahtis sellest üle saada. Ta oli väsinud sellest tundest ja väsinud sellest, et ta silmad valutasid nutmisest.
Kerli vaatas avatud ustest sisse ja nägi, et kõik teised olid arvatavasti juba kaua üleval olnud. Tema oli see, keda kõik ootasid. Jälle. Neiu kõndis vaiksete sammudega trepist alla, kuuldes teiste pereliikmete hääli. Kaksikud kilkasid ja vanemad rääkisid midagi tõsiselt. Jõudnud trepist alla vakatasid nad kõik. Kaksikud teadsid, et nende suurel õel oli halb olla, nii et nad ei käinud talle närvidele oma mänguasjadega ja fantaasiaga. Isa vaatas oma tütart kurva, kuid mitte haletseva näoga. Ema teadis, mis toimus ja tema näkku oli kirjutatud, et ükskõik mida Kerli teeb, tema jätkab tema armastamist.
„Me lähme siis, Kerli. Kui sa midagi vajad siis helista ja Karin peaks kohe ka jõudma,“ vastas ema kui uksekell helises. Sõber oli jõudnud.
Isa võttis kaksikutelt kätest kinni ja juhatas nad ukse juurde, kus teine tüdruk ootas. Karin naeratas ja hoidis ust lahti, et teised saaksid välja minna. Vanem mees sosistas talle midagi kõrva ja neiu noogutas. Siis astus ta sisse ja tundis ennast kohmetult, olles oma sõbranna ja tema ema ees.
„Ma… ma lähen siis. Me oleme oma paar-kolm tundi kindlasti ära,“ lausus ema samuti kohmetult ja lahkus majast, sulgedes ukse enda tagant.
Tüdrukud vaatasid üksteist kaua enne kui Karin julges astuda sammu oma sõbranna suunas, kel olid punased silmad ja harjumatult kõhnemaks muutunud. Oli tõesti nende viimasest kohtumisest möödunud kakskümmend üks päeva? Sõbranna kallistas Kerlit tugevalt ja lõpuks kallistas neiu ka vastu. Neiu teadis, et teine ei vaja sõnu, et teada, mis oli juhtunud, kuid ta tahtis rääkida. Ta pidi sellest lahti saama. Igaveseks.
„Kas lähme istuma aeda? Ma võin tuua limonaadi ka,“ pakkus Kerli lõpuks välja ja Karin noogutas, seades sammud aeda.
Teine neiu kõndis kööki ja võttis kapist välja suure pudeli Limpa limonaadi ja kaks klaas. Asetanud need mugavalt kätte läks ka tema aeda. Ukse peal oleks Kerli peaaegu nutma hakanud. Kakskümmend üks päev. Lühike, kuid samas nii pikk aeg. Nii kaua oli ta sellest kohast eemale hoidnud.
Kerli kõndis väikese teelauani, mis neil ajas kirsipuude all seisis. Teine neiu oli juba sinna sisse seadnus ja vaatas ringi. Jah, tema ema oli teinud palju tööd. Koht, kus veel paar kuud tagasi oli võsa olnud, ilutsesid nüüd suured roosid. Tüdruk pani limonaadi ja tassid lauale, istudes teisele toolile. Hetkeks valitses nende vahel vaikus enne kui Karin selle purustas ja pudeli avas, valades mõlemasse tassi pool. Kerli võttis lonksu ja mõtles, kuidas alustada kui teine tüdruk äkitselt köhatas.
„Ma tean, et küsimus, kuidas sul läinud on, on vale, nii et ma küsin hoopis sedasi – kas sa oled nõus ise sellest vabatahtlikult rääkima?“ küsis Karin vaikselt, jälgides teraselt teist tüdrukut.
Kerli ohkas ja mõtles paar hetke. Kas ta oli nõus rääkima sellest oma parimale sõbrannale? Kui ta ütleb, et ei siis kellele ta räägib? Ema teadis juba ja isale polnud tahtmine rääkida. Neiu noogutas aeglaselt, olles oma otsuses kindel.
„Henry saatis tol päeval kui me lõbustuspargis olime, sõnumi. Just enne kui ta oli mu ära saatnud. Seal oli kirjas Lähme lahku. Me ei sobi enam kokku. ja kui ma talle järgi jooksin siis ta ütles, et ainuke asi, mida ma valesti tegin oli see, et ma sündisin. Probleem oli, et ma olin üldse elus,“ lausus Kerli vaikselt kogu loo ära rääkides.
Sõbranna vaikis, silmad suured nagu tõllarattal. Neiu teadis, mida ta mõtles. On alles jobu! Miks ta seda tegi! Ta ei väärinudki sind. Ole õnnelik, et lahti said. Kerli teadis, mida teised ütleksid, kuid just sellepärast ei rääkinud ta kellelegi teisele, kui vaid ema ja nüüd ka Karin. Sõbranna jõi vaikides tassi tühjaks ja tõusis siis püsti. Tüdruk vaatas teda üllatunult ja püüdis aru saada, mis järgmiseks toimuma hakkab.
„Tead, mida sa hetkel vajad? Ühte head kohta, kus raha kulutada,“ vastas Karin naeratades ja võttes tassid ja toa suunas kõndides.
„Kuid mul pole raha hetkel,“ vastas neiu mornilt muiates.
„Pole probleemi. Selle probleem lahendas sinu kallis riigikogu isa,“ lausus teine rõõmsalt, näidates krediitkaarti, mis perekonnas oli mõeldud hädajuhtumitele.
Kerli vaatas kaarti üllatunult. Kas seda oligi isa sõbrannale sosistanud? See et teine kasutaks tema kaarti, et teha tema õnnelikuks? Tol hetkel tundis tüdruk, et ta võiks kallistada oma isa, kes kunagi ei rääkinud temaga südame jutte, kuid teadis alati, mida tal vaja on.
„Lähme siis,“ vastas Kerli välisukse juurde minnes, haarates käigupealt oma väikese koti, milles oli rahakott ja telefon.
Tüdruk sulges ukse kui Karin oli ka välja jõudnud. Vaikides, kuid tunduvalt paremas tujus, kõndisid nad trollipeatusesse, et sõita Viru keskuse juurde. Nende õnneks loksus ühistransport koheselt peatusesse, võttes nad endasse kuigi see oli juba piisavalt täis. Sõit kestis masendavalt kaua, sest selleks, et üks inimene saaks välja, pidi viis enne teda välja astuma ja siis tagasi. Kuid lõpuks jõudsid nad oma sihtpunkti välja ja hingasid kergendatult kui said trollist välja astuda.
„Oled valmis raha kulutama?“ küsis Karin naeratades kui nad üle tee poodideni kõndisid.
„Sa tead, et pole,“ vastas Kerli, mille peale teine vaikselt itsitas.

[Merlin]

2
Õnnetus või mitte?

Tüdrukud ekslesid mööda Viru keskust oma paar tundi. Oli vaja ju osta igasuguseid asju: riideid, hügieeniasju ja, kurvastuseks ka, kooliasju. Koolini oli nüüd jäänud ainult kaks nädalat ja neiud püüdsid võtta viimastest augusti päevadest nii palju kui võimalik. Kerli vaatas parajasti armsaid suuri kassi-koera kaustikke, kui ta märkas, et Karin oli kuhugi ära kadunud. Neiu tõusis põrandalt püsti, hoides käes neid vihikuid, mida ta tahtis võtta, ja vaatas ringi, lootes näha teist tüdrukut. Seda ta ka sai.
Karin oli kõrval poes vaatamas särke ja seelikuid, kortsutades kulmi, mõeldes millist osta ja millist mitte. Tüdruk maksis viisteist eurot oma vihikute eest ja kõndis siis teisse poodi. Jõudes oma sõbranna juurde ta vaatas riidehilpe, mida teine käes hoidis ning osutas lõpuks seelikule.
„Seelik?“ küsis Karin igaks juhuks üle, pannes särgi tagasi teiste juurde.
„Mhm. See sobiks sulle,“ vastas Kerli, vaadates seelikut ja teist tüdrukut. Jah, ta oli selles kindel. Võrreldes temaga, oli teine tüdruk pikem ja tunduvalt kurvikam kui tema. See tumesinine seelik sobiks teise heledate blondide juustega ning taevasiniste silmadega.
„Olgu. Ma võtan siis,“ lausus tüdruk naeratades ja kassa juurde minnes.
Makstes asjad ära, kõndisid tüdrukud lihtsalt uidates mööda poode. Enam polnud vajadust raha raisata, sest mõlemad olid saanud asju, mida nad tahtsid: Kerli endale vihikud ja paar paari teksasid ning Karin endale seeliku ja meiki. Lõpuks otsustasid neiud minna ja süüa neljanda korruse Rahvaraamatu kohvikus.
„Teie asjad tulevad teile lauda,“ vastas mornilt kassapidaja kui Kerli ja Karin olid endale midagi ära tellinud. Tüdrukud kõndisid akna all oleva laua juurde ning jäi ootama, öeldes mitte midagi üksteisele. Lõpuks köhatas Karin vaikselt ning tüdruk vaatas tema suunas.
„Tahtsin teada, et kas sa tead, et sulle tuleb uus inimene klassi? Pidi olema noormees,“ lausus teine igavlevalt, kuid väikese säraga ta silmades.
„Päriselt või? Huvitav, miks ta nüüd kooli vahetab?“ päris Kerli rohkem iseendalt kui sõbrannalt.
„Ei tea. Äkki teda kiusati eelmises koolis? Me teame ju, et need suured eliitkoolid on ju üpris õelad.“
„Võib-olla.“
Tüdrukud vaatasid üksteist, Kerli rohelised silmad puurimas Karini sinistesse. Kunagi olid nad mänginud seda mängu koguaeg – kumb suudab kauem teist vaadata ilma, et naerma hakkaks või kõrvale vaataks. Sõbrad vaatasid üksteist kaua kuni äkiline asjade kukkumine nende tähelepanu haaras. Nendest kaks lauda eespool oli üks noormees koos kuumade jookidega ümber kukkunud ja jook oli kukkunud tüdrukule peale, kes nüüd kriiskas. Ilma, et Kerli oleks mõelnud vabandas ta ennast ja jooksis ettepoole. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi, kuid mingi tunne käskis tal minna ja aidata seda noormeest. Neiu võttis tassid üles, tundes kõrvetavat valu sõrmedes, kuid ignoreeris seda.
„P-pole vaja mind aidata,“ lausus kelner noormees ja tõusis püsti koos ülejäänud koogi tükkidega ja kohvi vedelikuga kandikul.
„Ärge olge narr,“ lausus Kerli ,„teil juhtus õnnetus ja on igati loogiline, et ma aitan teid.“
Poiss vaatas neiule otsa ning korraks tundis ta südames väikest vääratust, kuid pani selle süüks kuuma kohvi, mis ta näppe kõrvetas. Selleks ajaks oli ka Karin jõudnud juba nende juurde joosta ning näha õnnetust, mis oli juhtunud.
„Lubage ma aitan teid kööki,“ lausus Kerli tassidele viibates. Noormees noogutas ja hakkas ära liikuma kui kriiskamine uuesti pihta hakkas.
„Aga, mis saab MINUST! Sa idioot määris mu uue kleidi ära! Kes selle ära peseb nüüd? Mina see küll pole!“ karjus tüdruk ja mõlemad neiud pöörasid, et näha tema suurt-suurt „probleemi“.
Tõesti tema kleidil oli plekk, kuid mitte selline, mille peale karjuma hakkaks. Kleidi servas oli väike tume plekk, kuid see ei paistnud isegi silma kui sa just oma nina sinna ei toppinud. Karin mühatas ja haaras Kerli käest kinni, et järgneda kelnerile, kuid teine oli justkui sada tonni raske. Sõbranna vaatas seljataha ja sai aru, milles oli probleem. Selleks polnud kriiskas tüdruk ega kuum kohv. Selleks oli noormees, kes tüdruku kõrval istus, olles vanarahu ise. Henry.
Kerli vaatas poissi, tundes alles nüüd seda valu, mida ta oli püüdnud varjata enda südames. Poiss vaatas teda oma tumedate silmadega, tundes ära, kes ta ees seisis. Alles siis kui tüdruk ta kõrval teda togis, pööras ta pilgu ära.
„Kas sa kuulasid mida ma rääkisin?“ küsis tüdruk tema kõrvalt
„Huh? Vabandust, Moonika, kas sa ütleksid uuesti?“ küsis poiss viisakalt ja alles siis tabas mõlemat tüdrukut äraarvamistunne. See ei saanud olla see Moonika, keda nemad tundsid. Moonika Lindpere. Nende kooli kõige tahetum tüdruk. Neiu, kel oli kõik: poisid, raha, suur villa.
„Ma ütlesin, et ma tahan, et see plika kinni maksaks,“ lausus Moonika Kerlile näidates.
„M-mida?“ pomises tüdruk kohkunult. Miks pidi tema maksma?
„Sa kuulsid küll, Kerli,“ naeratas teine tüdruk kurikavalalt ja tõusis püsti, poiss sama tehes ,„ma tahan hiljemalt kooli alguseks seda raha.“
Tüdruk pigistas tassi enda käes ja vaatas, kuidas armunud paar hakkas ära minema. Tema sõbranna märkas, mida teine hakkas tegema, kuid ei jõudnud teda peatada. Järgmine hetk lendas tass juba noormehe suunas, kes viimasel hetkel kõrvale kaldus, tass purunemas vastu seina ainult paar sentimeetrit tema peast kõrval. Henry vaatas tassi, mis kildudeks purunes ja siis neidu, kes hingeldas ja teda tapja pilguga vaatas. Noormees ainult muigas ja sörkis Moonikale järgi, kes ei olnud märganud, et tema poisssõpra püüti tappa keskpäeval.
„Tulge nüüd minuga,“ lausus kelner, tõmmates mõlemat tüdrukut kätest ja püüdes võimalikult kiiresti teiste inimeste silme eest kaduda.
Noormees viis nad kaugemale kui kööki. Ta viis nad töötajate puhkeruumi, mis hetkel oli tühi. Suvi oli ja hetkel töötas ainult kokk, koristaja ja paar kelnerit. Kerli istus diivanile, tundes ennast kohutavalt väsinult. Karin see-eest aga hüppas ja taidles igal pool, püüdes saada kelneri tähelepanu.
„Näita enda käed ette,“ lausus noormees leebelt, kükitades Kerli ees.
„Vabandust selle tassi eest. Ma maksan selle eest kinni,“ pomises tüdruk kohmetult kui poiss ta käed võttis ja neid ettevaatlikult uuris.
„Pole midagi. Need tassid olid nii kui nii vanad ja oleks varem või hiljem välja läinud. Näe, pane see oma käele,“ vastas poiss ulatades neiule külmakoti.
Tüdruk pani selle aeglaselt käele, tundes valu kui paistetus külmusega kohtus. Ta pidi olema sellega ju harjunud. See polnud erinev sellest kui lõõmav süda äkitselt Arktikasse visatakse.
„Mis teie nimi on?“ küsis Karin, kes toetus vastu lauda, tundes ennast vägagi koduselt.
„Artur,“ vastas noormees oma põlle eest ära võttes.
„Ilus nimi. Mina olen Karin ja tema on Kerli. Ega sa juhtumisi mingi kooli õpilane pole? Ma ei taha solvata, kuid sa lihtsalt ei näe välja nagu täiskasvanud,“ jätkas tüdruk küsitlemist.
„Lähen üheteistkümnendasse klassi uues koolis. Lilleküla kui te juhtumisi peaks seda teadma.“
Tüdrukud vahetasid üllatunuid pilki. Kas see noormees võis olla see, kes neile juurde tuli? Kerli vaatas alles nüüd Arturit palju tähelepanelikumalt. Pikk, mitte väga lihaseline, pruunikate juustega ja hallide silmadega. Kena.
Kuid mitte nii ilus nagu Henry hüppas neiule äkitselt pähe, mille peale ta õhku ahmis.
Miks see talle nüüd meelde tuli? Kas sellepärast, et ta nägi poissi teise tüdrukuga? Kuid ta oli ju iseendale selgeks teinud, et poiss jättis ta maha, sest oli temast tüdinenud. See polnud ju tema süü! See oli noormehe.
„Ega sa juhtumisi reaalklassi inimene pole?“ küsis Karin edasi kuigi Kerli ei taibanud miks. Tema oli küll reaalis, kuid teine oli ju hoopis sotsiaalklassis. Miks ta siis küsis selle kohta?
Artur vaatas Karinit üllatunult ja see vastas nende mõlemale küsimusele. Jah ta on reaali inimene. Jah, ta saab olema samas klassis, mis Kerli. Neiud vaatasid üksteist korraks ja Karini mõttes oli ainult üks küsimus. Kas õnnetus kuuma kohviga saab olema tõesti õnnetus või mitte?

[Merlin]

I feel like no one is reading

3
Lehvitus

Kerli tundis oma telefoni kotis helisemas ja võttis välja nähes, et helistajaks oli ema. Ta vabandas ennast ära ja kõndis töötajate toa teise nurka, vajutades „Võta vastu“ nuppu.
„Jah, ema?“
„Kus sa oled, Kerli? Kell on juba kuus ja varsti on õhtusöögi aeg,“ lausus teisel pool tore, natukene närvis naisterahvas.
Hirmunult vaatas tüdruk kella, mis seinal seisis ja sai aru, et ema rääkis tõtt. Kell näitas veerand seitset juba. Mis kell olid nad lahkunud majast? Neiu kortsutas kulmi ja püüdis meenutada. Kindlasti oli see enne kahtteist. Kas nad olid tõesti viimased neli tundi Arturiga veetnud? Naljakas.
„Ma olen Kariniga Viru keskuses. Meil juhtus siin ühes kohvikus väike õnnetus ja me oleme nüüd lihtsalt vestelnud ühe mu uue klassivennaga. Kas ma tulen koju?“ küsis Kerli, lootes paremat.
„Tule tänaseks ikka koju ning ütle Karinile, et tema ema helistas mulle ja tahtis öelda, et ta on hetkel ise ka Virus. Las tüdruk otsib ta siis üles,“ lausus ema leebelt ja lõpetas kõne ära.
Neiu ohkas ja kõndis teiste juurde tagasi. Karin ja Artur olid parajasti arutamas uue kooli plusse ja miinuseid kui uks lahti läks. Kõik kolm vaatasid tulija poole. Vanamees, kes töötas kokana.
„Noh, mis te ikka veel siin teete? Kõss minema,“ lausus mees pahuralt ja noormees vahetas kiiresti riided ning nad lahkusid, jättes kokka üksinda pomisema.
„Muide, Karin su ema on siin ja tahtis, et sa talle helistaksid,“ lausus Kerli, kuid selleks polnud vajadust enam. Tüdruk oli juba oma ema märganud ja jooksis tema poole, lehvitades oma sõpradele veel hüvasti.
Hetkeks valitses tüdruku ja noormehe kohmetu vaikus, kuid edasi kõndides leidsid nad nii mõneski asjast, millest rääkida. Neile meeldis sama muusikastiil, arutati kool uuesti ning lihtsalt tühjast-tähjast. Lõpuks jõudsid noored suurest kaubanduskeskusest välja ning Kerli tundis rõõmu suve jahedast tuulest, mis teda nüüd paitas.
„Kuhu poole sa sõidad?“ küsis Artur kui nad üle tee kõndisid.
„Kristiine juurde. Trolli number 3,“ lausus tüdruk osutades peatusele.
„Ma sõidan edasi Mustamäele, nii et ma võin sinuga koos sõita,“ lausus poiss ja peale seda laskus nende vahele vaikus.
Noored ootasid paar hetke peatuses kuni troll aeglaselt kohale loksus. Kuna kell oli juba õhtul, siis polnud ühistransport täis. Kerli istus trollis kõige tagumisele pingile, Artur tema kõrvale.
„Ootad siis juba uut algust?“ küsis neiu kui nad Tõnismäele jõudsid.
„Uut algust?“
„Uhm.. jah nagu, miks sa muidu vahetad kooli äkitselt? Uueks alguseks, eks?“
Artur vaikis, mille peale Kerli tundis ennast nagu viimane idioot. Miks peaks see noormees rääkima oma äkiliselt kooli vahetamist mingile puhtvõõrale? Vastus oli lihtne – ei peagi ja ei räägigi. Edasine sõit kestis vaikides, poiss aknast välja vaadates ja tüdruk oma mõtetest ekslemas.
„Ma lähen nüüd maha, nii et kas sa laseksid mu mööda?“ lausus Kerli üles tõustes.
Tundus, et poiss oli enne olnud samuti mõtetes, kuid tüdruku hääl tõi ta tagasi maapeale. Ta tõusis uimaselt püsti, tehes ruumi, et neiu saaks välja. Kerlil jäi jalg kuhugi kinni, mille tulemusel ta ettepoole hakkas vaaruma ja oleks arvatavasti ennast ära löönud.
„Vaata ikka jalge ette ka,“ lausus noormees naeratades tüdrukut puusast kinni hoides.
„J-jah-jah,“ lausus neiu punastades ja püsti tõustes, nähes eespool teisi noori itsitamas.
„Ning siin on mu number,“ jätkas Artur ning võttis taskust musta markeri ning kirjutas rea numbreid ta käele.
Kerli vaatas seda hämmeldunud. Muidugi tahtis ta poisi numbrit aga, et teine seda nii lõdvalt andis oli üllatav. Lõpetanud kirjutamise, vaatas Artur naeratades neiule näkku ja tüdruk astus koheselt paar sammu tagasi.
„M-ma lähen nüüd,“ vastas ta kohmetult ja pistis õigel hetkel käed uste vahele, et ta saaks oma peatuses maha minna. Neiu hüppas trollist välja ja kõndis kiiresti oma tänava poole, kuid peatus kui kuulis, et troll oma uksed sulges. Ta nägi poissi veel lehvitamas, mille peale Kerli tõstis aeglaselt käe ja lehvitas vastu.
Neiu vaatas kuni troll oli ära sõitnud ja alles siis jätkas kõndimist. Kuidas oli see päev selliseks muutunud? Algus oli olnud hea – ostlemine ja kõik, kuid miks pidi ta nägema Henryt koos Moonikaga? Miks, miks, miks? Lõpp kokkuvõttes võis ju öelda, et päev oli korda läinud, eks? Asi, mida Kerli polnud oodanud, et nii kiiresti juhtub.
Tüdruk avas oma maja välisukse ja koheselt lõi talle vastu ühepajatoidu lõhn. Tema lemmiktoit. Huvitav, miks ema seda täna tegi. Täna pidi olema ju supi päev. Neiu kehitas omaette õlgu ja pani kingad jalanõude kappi ning sammus otse kööki, kus ta leidis ema vaaritamas.
„Õhtust, tibu. Oli meeldiv päev?“ küsis ema naeratades ning märkas kotte, mida teine kandis.
„Oli. Sain osasid kooliasju ning leidsin ka paar riidehilpu. Kus isa on muide? Ma pean talle kaardi tagasi andma,“ lausus tüdruk kraanist vett klaasi lastes ning juues.
„Ta on meie magamistoas. Pakib asju.“
„Kuhu ta siis läheb?“ küsis Kerli, kuuldes nüüd samme korrus ülevalpool.
„Itaaliasse. Töö asjad. Mine pese käed ära ning kutsu teised sööma,“ lausus ema klaase lauale pannes mingi piima nendesse valades.
Nooruk noogutas ning kõndis treppidest üles, otsustades pesta käsi üleval. Vannitoa ukse juures ta seisatas ning vaatas oma vasakut kätt, kuhu oli Arturi number kirjutatud.
Tema käekiri annab soovida mõtles Kerli naeratades ning suundudes hoopis enda tuppa.
Neiu leidis oma klapiga Samsungi kotist ning toksis numbri sisse, mõeldes kas kirjutada ainult Artur. Ta ei teadnud ju tema perekonnanime. Lõpuks pani tüdruk lõppu kolm punkti. Kohta, kuhu võis tulla teise perekonnanimi.
Tüdruk kuulis kaksikute kisa nende toast tulemas ning nüüd seadis ta sammud sinna. Kerli toetus vastu uksepiita, vaadates kuidas teised mängisid. Helen oli vaese Siimu teki sisse mähkinud ning sundis teist nüüd lutti suhu võtma. Mõlemad olid kull viie aastased, kuid Helen tundis alati, et peab valvama Siimu, sest oli vanem. Tegelikkuses oli see vastupidi. Poiss oli enne sündinud.
„Okey, Helen, lase nüüd Siim lahti ning mõlemad minge nüüd alla. Söök on valmis.“
„Olgu!“ hüüdis kaksikud rõõmsalt ning panin jooksu, võisteldes kumb jõuab enne alla.
Kerli kõndis edasi vanemate toa juurde, mis oli natukene praokil. Ta koputas viisakalt ning saanud isalt luba siseneda, ta sisenes. Vanemate tuba oli mõnusates pruunikates toonides ning suurel voodil lebas isa must kohver, mis oli peaaegu täis.
„Isa tahtsin sind tänada kaardi eest. Ma ei kulutanud palju,“ ütles neiu vaiksel ning pani kaardi lauale ,„ning söök on ka valmis.“
„Võta heaks ning olgu. Ma tulen kohe kui olen oma mälupulga üles leidnud,“ pomises vanem meesterahvas tuhnides raamaturiiulis.
„See on su kohvri juures, isa,“ lausus Kerli tõstes üles väikese musta mälupulga, mis mahutas 16 GB. Võimas.
„Tänud, kiisuke. Lähme nüüd sööma,“ lausus isa ning pani seekord pulga oma rahakotti, kindlasse kohta.
Söök oli võrratu nagu alati. Kaksikud võtsid isegi veel ühe portsjoni. Huvitav, kas nad olid ka väsinud linnast käimisest? Ema rääkis õhinalt, kuidas ühel tema sõbrannades oli juubel tulemas ja arutas, mida talle kinkida. Isa ainult naeratas ning noogutas. Ta toetas oma naist igas asjas ning andis tavaliselt kõige paremat nõud.
„Tänan söögi eest. See oli maitsev. Ma lähen nüüd enda tuppa,“ lausus Kerli kui oli oma kõhu täis söönud ning lahkus vaikselt laua äärest.
Jõudnud pooled astmed trepil ära käia, kuulis neiu, et ta telefon helises nagu ulguv hunt ta toas. Neitsik jooksis oma tuppa ning hüppas voodisse, haarates telefoni kätte ning vaadates helistaja numbrit. Karin.
„Hey. Mis on?“ küsis Kerli enne kui teine jõudis midagi öelda.
„Tahtsin teada, et kuidas sul siis poisiga läks?“
„Mis mõttes, kuidas läks?“
„KERLI!“ karjus teine tüdruk teisel poolt, nii et neiu pidi telefoni enda kõrvast eemale viskama.
„Mida?“
„Ahh… ei midagi. Kas sa said ta numbri?“ küsis Karin nüüd palju rahulikumalt.
„Jah aga see ei tähenda midagi. Ta on arvatavasti mu juba ära unustanud,“ lausus neiu vaikselt, tundes mingit kahetsusnooti enda hääles.
„Ja, muidugi. Tead, kuidas oleks kui me viimased nädalad veedame koos? Käime linna peal, tutvume uute inimestega ning kohtuks klassikaaslastega? Oleks lihtsalt koos?“ pakkus sõbranna naerdes välja.
„Hmm… minugi pärast aga kuule, Karin, keegi helistab mulle hetkel, nii et ma helistan tagasi, ok?“
„Olgu-olgu,“ lausus teine ning lõpetas kõne ära, mille tulemusel Kerli ei saanud vaadata, kes see teine helistaja oli.
„Hey.“
„Hey…,“ lausus tüdruk punastades ,„k-kas sa tahtsid midagi?“
„Mitte päriselt. Ma mõtlesin, et kuna koolini on jäänud ainult kaks nädalat siis äkki võtaks suvest viimast? Ma ei tahaks ennast tunda nagu võõras klassis. Oleks tore, omada kasvõi üht head sõpra,“ lausus noormees kohmetult.
Kerli keeras ennast selili ja vaatas lage, tundes südant puperdamas. Kas poiss tahtis tõesti temaga suhelda? Tüdruku pilgu tabas pilt raamaturiiuli. Ta tõusis püsti ning kõndis aeglaselt selleni. Võtnud kätte, pigistas ta seda ning avades vaikselt luugi võttis ta pildi välja.
„Kerli?“ küsis noormees uuesti, seekord murelikult.
„Jah. Jah me võime suve lõpu seltsis veeta,“ lausus tüdruk naeratades, rebides Henry pildi mitmeks väikeseks tükiks.

[Fantacy.]

Don't worry, mina ikka loen seda.
See jutt hakkab pregu mulle üha paremaks minema

[Merlin]

Fantacy.: Tore kuulda

4
Rahulik nagu vesi

"Mida ma ometi selga panen!“ sosistas neiu järgmisel hommikul oma sahtleid vaadates ja tundes suurt segadust kasvamas.
Eile oli ta veel hõisanud rõõmust, et saab minna täna Arturiga mere äärde, kuid nüüd olid lood hoopis teistsugused. Neiu hakkas aina rohkem kahtlema, kas see oli hea mõte ikka öelda „jah“.
Lõpeta! Sa tahtsid ise edasi liikuda ning ära ütle nüüd ei. Ning keegi ei ütle, et te peate olema, midagi palju. Sõbrad. See on kõik, mida sa vajad. Lihtsalt ühte uut sõpra kurjustas Kerli iseendaga ning istus põrandale.
Alles siis kangastus neiule üks huvitav fakt. Artur oli talle andnud tema numbri, kuid kust sai tema tüdruku numbri? Neiu otsustas, et küsib seda esimese asjana kui nad Stroomi juures kohtuvad.
„Kerli! Kas sa ei peaks varsti minema?“ hüüdis ema allkorruselt, mis tüdruku oma mõtetest välja tõi. Neiu vaatas kella ning haaras sahtlist koheselt ühe paari lühikesi siniseid pükse ning viskas peale musta särgi.
Paari hetkega oli ta korruse võrra allpool ja haarates oma koti tormas välja, kuid peatus kui vanem naisterahvas ta seljataga hüüdma hakkas.
„Jah, ema?“
„Mis kell sa umbes tagasi oled?“ küsis naine mureliku näoga.
„Õhtusöögiks kindlasti. Ma pean nüüd minema,“ lausus Kerli naeratades ning jooksis nurga taha, peatuse poole.
Viimasel ajal kasutan ma ühistransporti päris palju. Naljakas mõtles neiu muiates kui ta number 9 trolli ootas, et Stroomi randa saada. Tammudes jalalt jala, palvetas ta et buss juba kiiremini kohale jõuaks. Lõpuks märkas Kerli Rimi suunast seda veeremas. Ei no tore, kas see kiiremini ei võinud tulla? Tüdruk astus bussi, libistades ennast kiiresti akna all olevale tühjale kohale, lüües kedagi oma jalga.
„Ouch, vaata ka kuhu sa selle lööd,“ pomises poiss naeru tagasi hoides.
„Mida sa siin teed?“ sosistas Kerli paaniliselt ning nüüd kahetsedes, et oli sinna nurka ennast surunud. Tal polnud kuskile minna ning midagi muud vaadata kui tema eksi pruune silmi.
„Arvesta, et mul pole seda raha, et see närune plekk Moonika kleidilt maha pesta. Saab ta ka ise aru, mida tähendab pesemine ja triikimine,“ sisistas tüdruk nüüd palju tigedamalt ja tundes, kuidas mittenähtavad sarved talle pähe kasvasid.
„Rahu-rahu, tibu. Ma ei ole sellepärast siin,“ lausus Henry lähemalt kummardudes, mis varem oleks neiul ajanud südame puperdama, kuid mis nüüd tekitas temas tülgastus. Samuti tundis ta alkoholi ja suitsu lõhna teise suust tulemast.
„Ma pole kellegi kuradi tibi. Keri tagasi oma tüdruku juurde ja jäta mind rahule. Kas sa oled muide suitsetama hakanud?“
„Ja kui olengi, mis sellest sulle? Ise ütlesid just, et ma jätaks su rahule, kuid tead, mis? Unista edasi.“
Kerli vaatas oma roheliste silmadega teist üllatunult. Mida pidi see tähendab? Kas nad läksid juba Moonikaga lahku? Kas teine tahtis teda tõesti tagasi? K-kas see võis tõesti olla. Neiu hakkas juba ütlema kui ta märkas teist isikut trolli astumas. Artur. Neiu vaatas, kuidas poisi igavlevalt vastu posti toetus, vaadates uksest välja, justkui mõeldes milleski. Teist poissi vaadates taipas tüdruk, et see mida Henry praegu tegi oli vale. See pidi olema mäng. Poiss, kes sind korra petab, jääb petma.
„Lase mind välja,“ lausus Kerli külmalt ning suutis poisi juurest välja saada, puudutades teise põlve, mille peale teine tema käest kinni haaras.
„Kuhu sa enda arvates lähed? Ma pole sinuga veel lõpetanud,“ sosistas Henry kurjakuulutavalt.
Tüdruk tundis paanikat endas kasvamas. Poiss oli tuntud kui tihe osalejat tänavate kaklustes. Inimesed nende kõrval hakkasid sosistama ning pobisema, kuidas neil on neiust kahju.
Kurat kui neil tõesti oleks siis nad aitaks.
Kerli vaatas Arturi suunas, kes pööras pea tema suunas, hallikad silmad särama lüües kui teda nägi. Noormees hakkas tema juurde laveerima, naeratus näol, mis kadus kui ta nägi Henryt neiust kinni hoides. Alles nüüd tundis ta ise ka valu, mis poisi hoidmisest tekkis ning kuidas ranne sinakaks hakkas muutuma.
„Laske temast lahti,“ lausus Artur pannes käe Kerli puusale ning tõmmates teda aeglaselt eemale.
„Kes oled sina mulle ütlema, mida ma oma tüdrukuga teen?“ küsis Henry püsti tõustes.
Kerli oli küll pikk, kuid nende kahe poisi vahel tundis neiu ennast nagu pöialpoiss. Noormehed vaatasid üksteist, mõlema silmist sädet välja pritsides. Tüdruk tundis, kuidas Arturi haare tema ümber lõdvenes. Mis? Kas ta jätab ta tõesti temaga. Kuid siis taipas Kerli, et miks ta ei peaks. Henry oli öelnud ju, et neiu on tema tüdruk. Kiiresti vaatas tüdruk järgneva peatuse nime. Nende peatus. Neiu toetus vastu poissi ning tõi oma käe välja, lajatades teisele vastu vahtimist.
Need inimesed, kes enne olid nende juures istunud, hakkasid nüüd kõik ettepoole taaruma, kuid Artur seisis tüdruku taga, vaadates hämmeldunud, mis oli juhtunud ja Henry istus toolil, hoides käega oma põske.
„Ma. Pole. Kellegi. Tüdruk,“ sosistas Kerli vaikselt ja külmalt, haarates Arturi käest kinni ning astudes trollist välja, jättes teise bussi vanduma.
Noored vaatasid, kuidas troll aeglaselt minema loksus. Alles mõne aja pärast hakkas noormees naerma. Tüdruk vaatas teist ise ka muiates.
„Mille peale sina muigad?“ küsis neiu, püüdes naeru tagasi hoida.
„See löök oli midagi vapustavat. Arvatavasti on tal see homme väga sinine,“ lausus poiss, kuivatades naerupisarat.
„Ma tänan komplimendi eest.“
„Võta heaks. Kas hakkame siis liikuma või tahad mul ka näo siniseks lüüa?“ küsis noormees hakates ranna poole kõndima.
„Ta oli selle ära teeninud,“ lausus Kerli järgnedes.
„Võin küsida siis, miks? Ma olen ise ka saanud tüdrukult lööke, kuid jah… nagu ma ütlesin siis see oli midagi.“
Neiu vaatas poissi, mõeldes kas rääkida või mitte. Ta ei teadnud ju, kas teisel oli äkki tüdruk olemas. Tema põhjus võis, kuidagi ju… tunduda teisele kummaline.
„Ta oli mölakas,“ vastas neiu lihtsalt. Piisav põhjus ning ütles nii mõndagi.
„Olgu.“
Noored kõndisid rannani, kus nad märkasid, et kuigi polnud tegemist palava päevaga siiski leidus inimesi, kes päevitasid ja perekondi, kes veetsid oma päeva mängides. Neiu naeratas omaette vaadates väikseid lapsi mängimas. Nii väga meenutas see tema enda õde ja venda, kes hetkel arvatavasti mängisid.
„Miks sa muigad?“ küsis poiss oma pead kallutades.
„Mulle tuli lihtsalt meelde mu õde ja vend, kes on samasugused nagu need seal,“ vastas Kerli osutades mänglevatele lastele.
„Sul on õdesid ja vendi?“
„Ainult kaks. Helen ja Siim. Nad on kaksikud. Kuid sul?“ küsis neiu uudishimulikult.
„Noorem õde Pille-Riin, kes läheb üheksandasse,“ lausus poiss masendava ohkega.
Kerli vaatas teda küsivalt. Kas talle ei meeldinud see? Või oli ta lihtsalt väsinud? Artur märkas teise nägu ning muigas, sirutades käe, et sasida neiu punakaid juukseid.
„Kas sa mäletad kui olid sinu gümnaasiumisse astumise ajad? Mu õde juba paanitseb ning närvitseb, kuid ma ei leia põhjust miks. Ta alustas Reaalis ning arvatavasti ka lõpetab seal.“
„Ah, muide – kust sa mu numbri said?“ küsis tüdruk kiiresti, enne kui tal see meelest läheks.
„Karin andis ning las ma arvan ära su järgmise küsimuse: Kust ma sain tema numbri, eks?“ päris noormees itsitades.
„Arvasid mu ära, Watson.“
„Karin nägi meid välja minemas ja olevat siis koka sisse piiranud ja vaene mees pidi andma talle mu numbri,“ lausus Artur muiates ning merd vaadates.
„Ja ta andis ise sulle vabatahtlikult mu numbri, eks?“
„Tõsi…“
Kerli vaatas noormehe poole, kes oli näo ära pööranud. Tüdruk liikus sujuvalt teisele poole ning vaatas noormehe nägu, mis oli erkpunane. Neiu tundis, kuidas päike teda tagant paitas ning tuuleiil ta juukseid sasis.
„Artur… mis viga?“ küsis Kerli vaikselt naeratades.
Äkitselt haaras noormees tüdruku käest kinni ning tõmbas ta vastu ennast. Neiu tundis teise puperdavat südant, mis ei jäänud väga alla tema omale. Vaikselt tundis ta, kuidas poiss ta juukseid paitas ning nendega mängis.
„Sa meeldid mulle, Kerli…“ pomises poiss vaikselt ning tõstis ettevaatlikult tüdruku lõuga, kuni nende silmad kohtusid. Järgmisel hetkel surus Artur oma huuled hellalt vastu neiu omi. Ainult hetkeks.

[Ananass]

Mõtlemine võiks minu arust jutumärkides olla, aga vahet pole.
„Ouch, vaata ka kuhu sa selle lööd,“ pomises poiss naeru tagasi hoides.
Selles lauses tundus veits imelik "selle ära löömine".

Aga jutt on väga-väga hea. (:
Tõsiselt, kohe v ä g a hea!

[Merlin]

Mõtlemis asja juures ütlen, et mina olen alati pannud selle lihtsalt kaldu ning võib-olla eriti reale. Ning, tänan selle eest, et selle löömiskoha välja tõid. Näpukas.
Ning tänan Uus osa on hetkel kirjutamisel ning peaks loodetavasti homme üleval olema.

[Sponsored content]