Hüvastijätt

[Keidzy]

Kui aus olla, siis mul polnud õrna aimugi, et siia saab ka selliseid jutte panna Aga ma panen enda jutu ka üles:

Proloog
Kujutagem ette seda klassikalist Inglismaa suveõhtut – vihm trummeldab akendel, inimesed istuvad oma verandal ja loevad, ees tass aurava teega.
„Emme, ma ei taha veel magama minna, ainult üks multikas veel, palu-un,“ kõlab ühe valge kahekordse linnamaja elutoast väikese tüdruku hääl.
„Kell on juba palju. Sa pead magama ka,“ noor naine talitab oma seitsmeaastase tütre üles, jättes oma elukaaslase elutuppa ajalehte lugema.
Mees asetab ajalehe tasapisi lauale ning paneb teleka kinni. Ta ohkab, kuuldes kuidas tema tütar oma emale vastu vaidleb ning sulgeb silmad, soovides sellest kasvõi korraks lahti saada.
Üks päev üksinduses, ilma vinguva lapseta või tüdinud naiseta. Kuigi mees ja naine sellest ei räägi, ei ole nende kooselu algusaastatel lõõmavast kirest peaaegu mitte midagi järel.
Aga neid hoiab koos see seitsmeaastane tütar, kelle ilmaletulekust kellelgi aimu polnud ja kes oligi põhjus, miks mees ja naine nii kiiresti ühist elu alustasid.
„Tuled ka magama?“ küsib naine, kes on juba hommikumantlis ja silmitseb meest.
„Kohe,“ vastab mees ning naine läheb tüdinult üles tagasi.
Poole tunni pärast läheb oma toas und otsiva lapse uks lahti ja tuppa tuleb õrn valguskiir. Tüdruk surub silmad kõvasti kinni, julgemata oma ärkvelolekut näidata. Aga ta reedab end oma pruunikat kaisukaru kõvasti pigistades.
Tüdruk kuuleb oma isale kohaseid raskeid samme ning kuulatab, proovides mitte niheleda. Isa on vist tema ees seisma jäänud. Hetk hiljem tunneb ta, kuidas isa tema kohale kummardub ning sosistab:
„Ma armastan sind, kallike. Jäta see meelde,“ nende sõnadega vajutab ta tütre otsaesisele ühe suudluse ning tõmbab kätega viimast korda läbi oma lapse tumedate juuste.
Siis ta läheb. Võtab oma kohvri ning hiilib majast välja. Üle ukseläve astudes heidab ta korraks pilgu üle õla ning teab, et see, mis ta teeb on talle parim.
Aga kas see on ka tema naisele ja lapsele parim?




1. Osa

10 aastat hiljem:

Keira seisis oma toa keskel ning vaatas seal ringi. Kõik on nii nagu kümme aastat tagasi, ainult tema voodi on suurema vastu välja vahetatud ning muidu toas vedelevatest mänguasjahunnikutest on alles jäänud ainult üks pehme karu, mis voodis lebas. Tüdruk sulges silmad ja proovis ette kujutada oma isa, kes vaikselt tema tuppa astub ja lapsega hüvasti jätab.

Aga ei. Ta ei mäleta oma isa. Ta mäletab küll neid koosveedetud tunde, mil isa talle raamatuid luges ning talle laulis, aga ta ei mäleta isa ennast.

Tüdruku kätte on pigistatud kiri. Selle ümbrik on kergelt kolletanud ja kortsus, andes märku selle nähtud aastatest. Keira on seda terve aeg endaga kaasas kandnud, sest see on üks vähestest asjadest, mis tüdrukul isast alles on. Keira teab seda kirja peast. Iga sõna. See on kõige tähtsam kiri, mis isa talle üldse kunagi saatnud on.


Tema laua sahtlisse on peidetud veel üheksa kirja. Kõik kirjad on tulnud aasta tagant ja neis on lühike õnnesoov. Keira pole veel oma seitsmeteistkümnenda sünnipäeva kirja saanudki, sest seitsmeteistaastaseks sai ta alles kaks päeva tagasi.

Kõik need aastad on ta ennast süüdistanud. Kui ta oli kaheksane, mõtles ta pidevalt, et äkki kui ta poleks kogu aeg virisenud ning õhtuti vastuvaidlemata magama läinud, oleks ta isa ikka veel siin? Tüdruk ei teadnud oma isa põhjuseid, aga tahtmatult süüdistas ta natuke ka ennast.

Keira kuulis alumiselt korruselt hääli, mis ta mõtisklustest välja tõi ning tüdruk lippas alla. Esikus nägi ta oma ema, kes oli tööpäevalt lõpuks ometi koju jõudnud.

„Tsau,“ ütles ta oma emale ning naeratas. Emal oli kaenlas käekott ning vasakus käes hoidis ta kilekotti toiduainetega, mis paistis tema jaoks liiga raske olevat.

„Ilusat kooliaasta lõppu,“ ütles Mary naeratades ja pani koti maha. Ema kallistas oma tütart kõvasti ning eemale tõmbudes osutas ja kilekotile:

„Mõtlesin, et teeks täna midagi head,“ tema hääles on peidus veidike nukrust, aga ta ei kahetse. Tütar, keda ta viimased kümme aastat üksinda kasvatanud oli, on äsja läbi saanud kooliaasta positiivsete hinnetega lõpetanud.

Keira oli meeldivalt üllatunud. Tema emal polnud kunagi üleliigset raha olnud, aga selle asemel kasvas tüdruk üles topeltkoguses armastusega.

***

Järgmisel päeval ärkas Keira oma tavapärase äratuse peale. Ta oli unustanud selle maha võtta, aga kuna ta kuulis alt köögist kolinat, otsustas ta endale riided selga ajada ning alla minna. Ema koristas parasjagu enda järelt ära, et seejärel tööle suunduda.

„Sina juba üleval,“ ütles ta naeratades ning Keira noogutas. Tüdrukul oli magamisest veel ikka hääl ära ja talle ei meeldinud hommikuti kareda häälega rääkida.

„Ma hakkan siis minema. Ole tubli,“ ema lahkus ning jättis Keira kööki. Tüdruk hõõrus silmi. Õues oli vahelduseks ilus ilm ning Keira nägi, et postkasti peal olev lipuke on püsti. Tema süda jättis löögi vahele.

Post on kohal!

Keiras kasvas lootus. Äkki on isa kiri nüüd kohale toimetatud? Tema silmades olev uni oli nüüdseks kadunud, tüdruk jooksis õue ja võttis posti ära.

Keira kiirustas kirjahunnikuga kööki. Värisevate kätega hakkas ta posti läbi sorteerima. Kõige peal oli ajaleht. Tüdruk viskas selle hooletult eemale ning nägi selle all arveümbrikut.

Arvete alt paistis veel ühe kirja nurk. Tüdruk pigistas silmad kõvasti kinni. Ärevus temas kasvas ning tüdruku süda peksles aina kiiremini. Millegi pärast oli see aeg aastas üks tema lemmikuid.

Neiu võttis arveümbriku ära ning avas silmad. Temast käis üle suur pettumuslaine. Kiri oli tema vanaemalt adresseeritud Keira emale.

Pettumuspisaratega võideldes jättis tüdruk kirjad lauale ning jooksis oma tuppa. Tema südamest oli kild puudu. See väike kild, mis meenutas enda olemasolu eriti tugevalt just suvel, juulikuu keskel, kui teel peaks olema isa kiri.

Keira ohkas ja istus oma voodile. Ta muretses. Mis siis saab, kui isa kirja see aasta ei tulegi? Neiu oli nende kirjade saamisega juba nii harjunud ja ta ei tahtnud mõelda, et on nüüd oma isaga iga viimse kui kontakti kaotanud.

Ikka veel end kehvasti tundes võttis tüdruk oma läpaka. Ta oli selle saamiseks mitu aastat kogunud ning tegemist oli ühe Delli kehvema mudeliga. Tüdruk ootas, kuni arvuti käima läks ning logis siis facebooki.

Ta ei käinud väga tihti sellel lehel. Ei, umbes kord nädalas. Enamasti kui ta arvutis oli, rääkis ta oma parima sõbra Madisoniga läbi MSNi. Tüdruk eelistas lugemist ja kirjutamist arvutile – tema raamaturiiulil kunagi isa poolt etteloetud raamatute kõrval ilutsesid mitmed märkmikud, täis Keira kirjutatud jutte ja luuletusi.

Kui ta lõpuks pärast pikka laadimist facebooki sisse sai, kirjutas ta otsinguribale kaks sõna: John Stubbins.

Ta polnud mitte kunagi varem oma isa googeldanud ega üldse mingitki moodi temaga ühendust võtnud. Ta pole isegi kirjadele vastanud.

Oma isa prohviili vaadates hakkas ta kartma. Võib-olla pole sellel väga mõtet? Lihtsam oleks see sait kinni panna ning oodata, äkki tuleb kiri homme. Lõppude-lõpuks on kiri alati tulnud paar päeva peale tema tegelikku sünnipäeva. Aga Keira ei suutnud seda teha. Ta ei suutnud arvutit kinni panna. Tüdruk vaatas läbi oma isa pildid. Pildid, kus ta oli välismaal, pildid kus ta oli sõpradega.

Mõne aja pärast silmitses Keira tardunult arvutiekraani. Tema isa oli pildil koos naisega ja nad suudlesid. Nende taga ilutses suur maja ning pildi kirjelduses oli:

„Meie uus kodu,“ pilt oli üles laetud umbes pool aastat tagasi.

Keira oli šokis. Loomulikult, ta oleks pidanud teadma, et ta isa on tõenäoliselt – erinevalt tema emale - juba oma eluga edasi liikunud. Aga siiski tundus see blond naine seal pildil talle äärmiselt vastumeelne.

Tüdruk sulges nukralt arvuti ning võttis raamaturiiulilt ühe märkmiku. Sinna oli ta kunagi ühte juttu aretanud, aga inspiratsioonipuuduse tõttu oli märkmik lihtsalt riiulile tolmu koguma jäänud. Ta veetis peaegu tund aega kirjutades, aga ta käsi väsis lõpuks ära.

Neiu jättis raamatu oma öökapile, sest tal oli tahtmine seda hiljem edasi kirjutada. Mõeldes, mida edasi teha, läksid ta mõtted isa kirja peale. Ta otsustas uuesti läbi lugeda eelmiste aastate kirjad.

Need olid tavaliselt mingid postkaardid, mille teisele poole oli kritseldatud lühike õnnitlus. Keira silmitses nukralt oma neljateistkümnenda aasta kirja. Ta oli ühes vihahoos ära sodinud kirja alguses oleva „Kallis“ sõna ning postkaardil olevale ilusale portselannukule lisandeid joonistanud.

Tol ajal oli ta isa peale nii vihane olnud, et ei mõelnudki, et võib kunagi oma tegu kahetseda. Aga praegu ta kahetses.

Kõige viimasena võttis ta välja kõige tähtsama kirja. Selle oli ta saanud paar kuud peale isa lahkumist.

„Kallis Keira,“ seisis seal. Tüdruk luges kirja ning peaaegu kuulis oma isa rahulikku häält seda talle ette lugemas. Justnagu ta aastaid tagasi talle raamatuid ette luges.

„Ma tean, et sa tõenäoliselt mõtled, kus ma olen ja kas ma kunagi tagasi tulen. Vastus on ei. Ma olen siin praegu õnnelik ja ma tean, et nii on meile kõigile parem. Ma armastan sind. Sa ju tead seda, eks? Ära süüdista ennast. See, et ma läksin oli minu süü. Ma tean, et kunagi, kui sa vanem oled, tulen sind natukeseks vaatama. Ära unusta kõiki neid raamatuid, mis ma sulle lugenud olen. Need olid toredad, eks? Vahel võid sa neid lugeda ning siis minule mõelda. Loodan, et sa andestad mulle.
Issi.“

Kiri tõi tüdrukule taas pisarad silma. Ta pole oma isa poolt etteloetud raamatuid sõrmeotsagagi puutunud. Tüdrukus kasvas viha.

See mees on nii isekas! Jätab oma naise ja väikese lapse maha, ainsaks selgituseks see kiri, mis ütleb, et tal on nii parem ja et ta armastab oma last. Ja mis puutub viimasesse väitesse, siis Keira kahtles selles sügavalt.

Ja isa lubadus selle vaatamise kohta – kümme aastat on möödunud. Keira on juba seitseteist. Kas see pole juba piisavalt vana?

Pettunult pani tüdruk kirjad sahtlisse tagasi ning otsis mingit tegevust – midagi, mis ta negatiivsed mõtted eemale peletaks
______________________________
Te võiksite kommida ka, tänks

[pao]

võib-olla läks veidi kiiresti, aga ehk ka mitte. muidu normaalne - ei oska eriti midagi kommenteerida, ootan järgmist osa.
profiil on vist ikka mitte prohviil.

[tuuli]

armas jutt

kas ainult mina näen, et su signatuuris on lingi asemel only admins are allowed to see this link

[Keidzy]

Ei, ma näen enda signatuuri, aga sinu omal on punasega [] vahel see

Tänud

[tuuli]

lol what signatuurides pole nüüd linke lubatud panna?

[Keidzy]

In the middle of nowhere.

Okei, OT Aga et see täiesti offtopic poleks, ütlen, et teine osa on alles poolik

[Merlin]

Well sa juba tead minu arvamust sellest jutust
Ootan uut osa

[Keidzy]

Japp, tänan veelkord
2.
Keira käed värisesid rohkem kui kunagi varem. Ta seisis kerges vihmasajus keset aeda, käes äsja postkastist välja võetud kiri. Ülejäänud meil ootas ikka veel postkastis, aga tüdruk ei vaevunud seda vaatamagi. Tema pisarais silmad olid klammerdunud ümbrikule, mida ta käes hoidis ja mis oli adresseeritud temale.
Isa kiri oli kohal.
Tüdruk lükkas niiske juuksesalgu näo eest ära ning hakkas maja poole kõndima. Oma suures ärevuses oli ta postkastini joostes välisukse lahti jätnud ning nüüd oli natuke vihma tuppa sadanud. Tüdruk lükkas ukse kinni ja lukustas selle.
Siis jooksis ta ärevas õnnes üles oma tuppa. Ta ei teadnud, mida asjast arvata. Kõik eelmised aastad oli ta kirja üle õnnelik olnud, sest ta sai väikese märgi oma isast. Aga mitte praegu. Kiri oli tunduvalt paksem kui teised kirjad ning Keira kartis, mida ta sealt leida võib.
Osa temast lootis, et see sisaldab isa suurt vabandust ning lootust, et kõik saab jälle korda. Aga tüdruk teadis, et nii lihtne see pole. Ta võis küll veel laps olla, aga mitte nii laps, et ta naiivselt arvaks, et tema vanemad kunagi veel koos elama hakkavad.
Teine osa temast mõtles, et äkki on seal lihtsalt isa selgitus. Miks ta seda tegi. Sest oma isa põhjused on Keirale arusaamatuks jäänud. Võib-olla on see viimane kiri üldse ning isa jätab temaga lõplikult hüvasti?
Kolmas, aga väike ja mitte eriti mõjuvõimas osa temast tahtis kirja lihtsalt ära visata ning mitte kunagi teada saada, mida see kiri endast sisaldab. Siis jäävad päris kindlasti mõned pisarad valamata. Keira tundis enda sees seda neljateistaastast teismelist kasvamas.
Aga ei. Tüdruk tõmbas pöidlaga üle nime „John Stubbins“ ning avas ettevaatlikult ümbriku. Iga eelnev aasta oli ta ümbriku kiirelt lahti rebinud, aga mitte täna. Ta tõmbas niiske ümbriku ettevaatlikult lahti ning pillas selle kogemata maha.
Enne kui see põrandat puudutas, lendlesid sealt välja mõned rahatähed. Need liuglesid mööda õhku ning maandusid igaüks eri nurgas. Keira korjas kiiresti raha kokku ning asetas selle korralikult lauale. Siis korjas ta ärevalt üles ümbriku ning tõmbas sealt välja kaardi, mis kujutas pilti temast väiksena.
Tüdruk silmitses seda. Rohelised silmad, mis särasid ning täiustasid tema laia naeratust. Tüdruku tumedad juuksed olid kaheks patsiks punutud ning seljas oli tal väike roosa kleit.
Keirale meenus, millal tema isa selle pildi teinud oli. Pilt oli tehtud väga ammu, siis kui Keira oli vaid viieaastane, Mary vanemate suvilas. Nüüd olid tema vanavanemad surnud ja suvila maha müüdud. Keira istus õues oleval kiigul ning naeratas isa suunas, kes oli just eelnevalt teinud pilte rohivast emast ning õitsevatest lilledest.
Keira naeratas tasapisi ning keeras foto teistpidi. Nagu arvata, olid seal napisõnaliselt kirjas tema isa õnnesoovid. Aga erinevalt varasematele sünnipäevasaadetistele oli seal ka postskriptum.
„PS: Kasuta oma kinki hästi!“
„Kasuta oma kinki hästi...“ pomises Keira ning vaatas raha, mis laual oli. Kui tüdruk ei eksinud, oli seal kolmkümmend naela. Tüdruk mõtles, kuidas oleks tema isa arvates seda kinki asjalik ära kasutada.
Hetkeks mõtles tüdruk raha oma emale anda. Siis oleks neil vähemalt mõneks päevaks hea toit laual. Või saaks ema selle eest vajalikke asju osta. Nende majanduslik seis pole ju mitte kunagi kiita olnud.
Aga ei, tüdruk teadis, et ta ei taha seda raha sellisel viisil kasutada. Justnagu ei taha ta selle eest mingeid riideid osta.
Kuna tüdrukul ei olnud mingeid erilisi mõtteid, pani ta raha ja pildi tagasi ümbrikusse ning ümbriku omakorda oma sahtlisse. Ta otsustas hetkel kirja pärast mitte muretseda.
*
Järgmisel hommikul ärkas Keira üsna halvast unenäost. Näota isa oli kuidagi kohvritega tema ukse taha ilmunud ning Keira koduse elu totaalselt pea peale pööranud. Mööduvate sekunditega libisesid unenäo detailid tema peast minema, aga tüdruk ei proovinudki oma öiseid mõtteid meenutada.
Keira hõõrus silmi ning ajas end väsinult voodist välja. Hommikud ei olnud just tema teema. Esmalt suundus tüdruk vannituppa ning pesi oma näo ja hambad. Siis, veidi erksamana pani ta endale igapäevariided selga ning läks alumisele korrusele.
Tüdruk haigutas ning astus kööki. Pilvede vahelt paistis kergelt päike ning see tungis otse aknast sisse. Keira avas külmkapi ukse ning vastu vaatas talle peaaegu, et täielik tühjus. Tüdruk virutas ukse -ehk veidike kõvemini kui ta oleks tahtnud - kinni ja istus laua taha.
Alles nüüd meenusid talle oma unenäo pisiasjad. Tundus, nagu oleks ta sel ööl kahte unenägu näinud ning need mõlemad paistsid keerlevat tema isa ümber. Keirale meenus see sama kivist maja pildil, mille taustal tema isa võõra naisega poseerinud oli.
„Kasuta seda hästi,“ kordas tüdruk sosinal. Tema isa ei olnud mitte kunagi eriline sõnasepp olnud ning taei osanud oma tundeid väljendada. Ehk tahtis isa selle kingiga näidata, et soovib siiski Keirat näha ning andis talle raha, et tüdruk saaks tema juurde sõita?
Samal ajal mõistis ta, et see mõte oli täiesti hullumeelne. Kui tema isa oleks tõesti nii väga oma tütart näha tahtnud, miks ta siis viimase kümne aasta jooksul selle heaks midagi ette võtnud pole?
*
Raadiost tuli parasjagu üheksakümnendate rokk. Keira ja tema ema istusid köögis ja sõid. Tüdruk polnud oma emale veel rahast rääkinud ja tal polnud õrna aimugi, kas ta seda üldse teeb.
Lisaks sellele hakkas tema süda alati kiiremini põksuma, kui tema mõtted isale libisesid. Ta teadis, et ta tahab oma isa näha, aga ta kartis, kuidas tema vanemad sellele reageerivad.
Lapsel on ju õigus mõlemaid oma vanemaid näha?
Tüdruk raputas pead, et segavad mõtted ära ajada.
„Mis on, kas ei maitse?“ küsis Mary murelikult ja osutas Keira õhtusöögile. Tüdruk polnud oma kanasuppi peaaegu üldse puutunud.
„Ma ei ole eriti näljane. Ma lähen vist magama,“ ütles tüdruk ning tõusis püsti. Ta kallistas oma ema ning läks rahulikult üles.
Tüdruku tuba oli üsna korras. Tema riiulid olid alati organiseeritud ning ta oli harjunud oma voodit tegema. Küllap tuleneb see korraarmastus sellest, et tema sotsiaalne elu oli peaaegu ümmargune null ning tema ainus vaba aja meelistegevus oli kirjutamine, mida kogu aeg teha ei saanud. Tema ainus sõber Madison oli hetkel oma perekonnaga Lätis ja rohkem sõpru tal polnud.
Asi pole selles, nagu poleks ta teiste vastu kena või oleks tal raske sõpru leida. Ei, ta suhtleb inimestega, aga ta ei julge kellegagi lähedaseks saada. Tal on küll olnud paar tõsisemat suhet, aga ta on need alati ära põlanud. Keira ei usalda mehi. Või õigemini, ta ei julge mehi usaldada. Tüdruk on lugenud, et kui tüdruk kasvab üles ilma isata, on tema usk meestesse väiksem ja Keira puhul vastab see väide tõele.
Tüdruk heitis voodisse pikali ning võttis raamaturiiulist ühe märkmiku. See oli tema lemmikjutu teine osa. Tüdruk alustas selle kirjutamist kuueteistaastaselt ning ta on selle loo peategelastesse väga kiindunud.
Täna suutis ta aga sinna kirjutada vaid paar lauset. Keira pea oli ideedest tühi. Ta tahtis lihtsalt üksinda olla ning rahulikult oma isast mõelda.

[Külaline]

mõnus jutt, kerge on lugeda ootan uut.

[Fantacy.]

Me likes it

[Merlin]

Millal uut osa saab?

[Keidzy]

Praegu küll öelda ei oska.

[Sponsored content]