Isobel [3/...]

[Viinamari]

Isobel, 1. osa
***

Oli ilus suvehommik. Tõusin voodist püsti. Vaatasin kella, kell oli 10:12.
"Issand, kell on juba kümme," olid mu esimesed sõnad sel ilusal hommikul.
Panin selga valge-roosade lilledega pika pluusi ja helesinised teksad. Kammisin juuksed ära ning panin tegin lokid. Et tukk ette ei jääks, panin ka ühe lillelise klambri.
Ma hakkasin oma lemmik tegevust tegema, klaverit mängima. Mul on oma toas, enda klaver, mille ma sain kolmeteistkümnenda sünnipäevaks. Mille oli onu ja tädi kinkinud.
Otsisin sahtlist sõnad/noodid ja hakkasin mängima.
"Hommikust," lausus Evangelina. Evangelina on mu emps.
"Hommikust," laususin ma.
"Sa süüa tahad?" naeratas ema ja tuli mu kõrvale, pani oma käe mu õlale.
"Mhm," sõnasin ma.
"Tule siis," naeratas ema ja läks mu toast välja. Ma järgnesin talle.
"Mis söök on?" küsisin ma, kui ma olin juba köögi lauataga.
"Omlett ja piim" vastas emps.
"Hommikust, naised," ütles isa Liam, kes oli ka üles tõusnud ja kööki jõudnud. Ta võttis köögi lauapealt ajalehe ja hakkas seda uurima.
Ema serveeris mulle omleti ja piima. Isale aga omletti ja kohvi. Seejärel istus ta ise ka lauataha ning hakkas kohvi rüüpama.
Kui mul oli söödud viisin nõud kraanikaussi, ning läksin elutuppa. Hakkasin klõpsutama, kuni kuulsin, et ema ja isa rääkisid milleskist. Panin teleka natuke vaiksema peale ja ajasin kõrvad kikki.
"Kallis, kas sa oled mõelnud, et võiksime veel ühe lapse saada," lausus ema.
"No, võib küll, aga me peame enne Isobeliga ka rääkima ja üldse, kuhu tuppa, me tolle lapse paneme?" küsis isa.
"No, ehitame juurde. Ma ei usu, et Isobel võtaks ta oma tuppa," vastas ema ja hakkas naerma. Emal oli õigus, ma ei võtaks kõrilõugajat oma tuppa. Pluss, ma tahan klaverit ka mängida.
"Sul on õigus, kallis. Sul on alati õigus olnud," naeratas isa ja tegi emale musi. Järsku kuulsin samme ja jooksin tagasi diivani peale, nagu vaataks telekat.
"Isobel," ütles järsku keegi mu selja tagant. Ma keerasin ringi. See, kes minu nime ütles, oli ema.
"Jah?" küsisin ma, nagu ei teaks ma midagi, tegelikult teadsin.
"Me mõtlesime isaga," sõnas ema ja tuli mu kõrvale, diivanile.
"Me mõtlesime, et kas sa ei tahaks endale pisikest õde või venda?" sekkus nüüd ka isa.
Mida vastata? Nad siis ju ei hoia mind enam...
"No, aga ainult ühel tingimusel," sõnasin ma ja vaatasin emale otsa.
"Mis?" küsis isa.
"Kui ta ei tule minu tuppa" ütlesin ma ja vaatasin tagasi telekale otsa.
"Jah, ta ei tule su tuppa, muidu sa ei saa enam klaverit ja muusikat kuulata" lausus ema.
Kas ta luges mu mõtteid? käisid mul peas sellised laused.
"No, tegelt ma tahaksin küll väikest õde või venda" ütlesin ma ja kallistasin ema.
"No siis on tore," naeratas ema.
"Kas ma panen teleka kinni või jätan lahti? Ma ise ei ta enam vaadata," küsisin ma, kuigi teadsin vastust. EI.
"Ei, jäta lahti, mul hakkab varsti Vaprad ja Ilusad," naeratas ema ja pani TV3'le.
Ma läksin oma tuppa. Märkasin, et ma pole ikka veel voodit korda teinud, kuigi kell on juba 12:01.
Tegin voodi korda ja läksin selle peale lamama. Jäin mõttesse.
Aga kui see ei õnnestu, siis mu ema on terve ühe kuu stressis. Olin ma mures, aga nojah, ega ta ise teab.
Läksin laua juurde ja tõmbasin esimese sahtli lahti. Võtsin raamatu "Peaaegu Tuhkatriinu", mis mul on juba varsti läbi. 15 lehte veel.
***
Panin raamatu kinni ja vaatasin kella. Kell oli 14:19.
"Appi, ma lugesin kaks tundi?" küsisin ma iseendalt. Kuigi raamat oli läbi.
Panin raamatu tagasi lauasahtlisse ja mõtlesin, et mängiks tund aega klaverit ja siis läheks sööma.
Hakkasin mängima Twilight'i tunnusmuusikat, mille ma olin eile õhtul ära õppinud.
Varsti tundin, et kõht koriseb ja just sel hetkel koputas keegi mu uksele. See oli minu emps.
"Sul kõht tühi ei ole?" küsis ta, nagu oleks ta jälle mu mõtteid lugenud.
"On, ma tahtsin just kööki tulla ja midagi süüa," naeratasin ma.
"Mida sa süüa tahad?" küsis ta uuesti, kuid nüüd ta naeratas ka.
"Mm, mis söögiks pakutakse," küsisin ma uksest välja astudes.
"Ma tegin just spagette," naeratas ema.
Ma istusin köögi lauataha ja hakkasin sööma, kõht oli ikka nii tühi.

[Viinamari]

Isobel, 2. osa
***

Kui ma ära sõin, läksin elutuppa, diivani peale ja pikutasin. Kuna kõht oli täis.
"Oeh," ohkasin. Mu kael oli valus, kuna see diivan pole eriti hea pikutamiseks. Ma tõusin püsti ja vaatasin seinal olevat kollast kella. Kell oli juba pool kuus. Seega, ma magasin tund aega.
Kuulsin tuttavat muusikat. Jah, see oli mu telefonihelin. Ma kõndisin kiirel sammul oma tuppa. Otsisin jaki taskust, mis oli tooli peal, oma telefoni. Vaatasin.
"Miks peaks mulle Emily helistama?" küsisin ma endalt, aga võtsin ma ikkagi vastu. Meil pole Emilyga väga head suhted.
"Tsauuuu" lausus Emily, kui ma telefoni vastu võtsin.
"Mis tahad?" küsisin ma. Kuigi teadsin vastust.
"Kas sa minu peole tahad tulla?" küsis ta. Jah, seda ma arvasingi.
"Ee... Mis kell ja mis päev?" küsisin, kuigi tegelikult ei tahtnud minna.
"Homme, kell seitse" ütles ta.
"Aa, homme ma pean tädile ja tema lastele külla minema. Mõni teine kord eks" sõnasin ma ja panin kõne kinni.
Ma vaatasin korra aknast välja. Ema ja isa grillisid. Ma tõmbasin jaki peale ja jooksin õue.
"Emaa," lausin ma hingeldades.
"Noh, juhtus midagi?" küsis ema kuidagi kurvalt.
"Ei," kui ma seda ütlesin, siis ema ohkas.
"No, mis siis on?" päris isa.
"Te hakkate grillima jah?" küsisin ma, kuigi lootes ikka, et nad hakkavad.
"Noh jah, mis sest?" küsis ema ka nüüd.
"Kas ma võin Kelly omale külla kutsuda, võinoh, ööseks võinii. Ja siis tema vanemad tulevad ka. Homme on ju laupäev. Isa, sul pole ju homme tööpäeva?" küsisin ma, mõtetes, kui lahe õhtu siis oleks.
"Ei ole," vastas isa.
"Tore mõte sul," ütles ema
"Ma siis helistan talle," ütlesin ma, ning hakkasin koduukse poole liikuma. Vaatasin, et ema tuleb ka kaasa minuga. Ma arvasin, et ta teeb mingit šnäkki võimidagi sellist, aga hoopis kui ma sisse astusin, võttis ta poekoti ning võttis ratta. Meie kodu ligidal on üks hästi hea pood. Seal on alati midagi head. Kui ta sõitma hakkas siis ta karjus, et ta läheb poodi. Ma ei kuulnud seda muidugi mitte läbi seinte, vaid ta oli ukse praokile jätnud. Läksin oma tuppa. Võtsin telefoni ning helistasin Kellyle. Kelly oli muidugi kohe päri ning ma olin rõõmus. Tõmbasin kapi ukse lahti. Võtsin dressipüksid, vana t-särgi ja panin need selga.
"Muidugi läheb tal aega, pakivad asju ja nii edasi," laususin ma mõttes.
Läksin õue, isa juurde.
"Tead mis," lausus isa, kui ma tammepuust pingile istusin.
"Noh?" küsisin ma.
"Noh on norimis-sõna" naeris isa.
"Seda tahtsidki ütelda?" pärisin isalt, ega saanud aru, mis teda nii hirmsalt naerma ajas.
"Ei, tegelikult mitte," ütles ta, ning muutus väga kurvaks.
"Mida siis?" küsisin ma isalt. Ma tahtsin lihtsalt tuppa minna ja oodata seal. Ma lihtsalt ei kannata seda välja, et isa koguaeg nii aeglaselt räägib.
"Te ei näe enam mind aasta otsa," ütles ta, ning pani vorstid grilli peale.
"Aga miks?" küsisin ma ning olin arusaamatuses.
"Ma lähen konverentsile," lausus isa.
Ma ei saanud aru, kas ta ei taha minna konverentsile või tahab.
"Ma lähen aastaks. See teeb mulle muret, kuidas te hakkama saate. Ema tööl ei käi. Ma pean hakkama siis iga nädal söögiraha saatma," ütles ta.
"Enne sa ei olnud," ma olin jällegi arusaamatuses.
"Jah, enne ei olnud kurb. Aga nüüd, viis minutit tagasi, ülemus helistas ja ütles," ütles ta ning keeras vorste.
"Me peame ka sellest emale rääkima," ütlesin ma ja nägin, et ema tuli tagasi.
"Mhm," naeratas ta, nagu poleks midagi olnud.
"Noh, muskad. Millest te siin rääkisite?" päris ema ja pani kõik ostetud asjad tammepuust laua peale. Just sel hetkel jõudis mu sõbranna, koos oma kallite vanematega. Neil oli suur kott käes ja isa tassis. Ma juhatasin nad sisse. Kelly magab minu toas ja ta vanemad - Joosep ja Nelli, nad magavad elutoas.

[Viinamari]

Isobel, 3. osa
***

Kui Kelly oli asjad lahti pakkinud ja madrats oli maha pandud, läksime õue. Alguses jooksime niisama, kuid varsti me väsisime ära. Kuna täna oli ilus ilm ja Kelly oli ujukad kaasa võtnud, läksime kahekesi tiigi äärde, mis oli suht suur. Vesi oli puhas, kuna siin on konnad ja kalad. Me alguses viskasime kaladele saia ja siis läksime ujuma. Vesi oli soe. Suplesime seal, kuni isa tuli paadiga. Muidugi oli see kummipaat. Ja me läksime sellega keset tiiki. Mul tuli mõte hakata konni püüdma, aga Kelly kardab konne. Ma aerutasin kaldale, kuna isa kutsus meid sööma.
"Jah, kohe," ütlesin ma, kuid tegelikult meil ei olnud üldse kõht tühi. Aga noh, midagi süüa võibolla tahame küll, kuna äkki pärast ei saa enam. Kell oli juba seitse ju.
Me võtsime rätikud ja jooksime grilliplatsile. Kui olime kohal, kutsus ka Nelli sööma. Me noogutasime.
Võtsime ühest rohelisest kausist mõlemad kaks vorsti ja ühe kana. Jõime Fresh Punase Viinamarja mahla.
Kui meil oli söödud läksime tuppa. Mina panin selga roosa t-särgi ja needsamad hallid dressid. Kelly pani suure pluusi, kus on peal suur E ja lilledega retuusid.
"Kuule, ärme enam õue lähme, seal pole midagi teha enam," ütles Kelly. Ma ei hakanud vaidlema vastu, kuna ta oli ju mu külaline.
"Lähme arvutituppa, seal on lahe," sõnasin ma ning tõmbasin Kellyt.
"Isobel," karjus keegi minu nime koridoris. See oli isa.
"Jah?" küsisin ma.
"Kas te Xbox'i ei taha mängida?" küsisin ma, ning isa näitas teleka poole.
"Isa, sa oled ... meile Xbox'i peale pannud?" karjusin ning hüppasin isale kaela. Ma olen koguaeg isa palunud, et ta mulle Xbox 3e ostaks.
"No, mina ei ostnud. Kelly isa," ütles paps, kui ta oli mu kallistusest vabanenud. Nüüd ma jooksin Kelly juurde ja hüppasin talle kaela.
Kelly pani Xbox'i tööle. Ta oskas panna, kuna tal kodus on ka sama. Ma proovisin aru saada, kuidas see tööle käib.
"Kas mängime kahekesi?" küsis Kelly.
"Võib küll," ütlesin ma.
Kelly pani nüüd mitmikmängule ja sõnas, et mina alustaksin. Muidugi ma hakkasin vaidlema, kuna ma ei oska. Noh, Kelly pidi siis ette näitama.
Nagu ma aru sain, siis me mängisime bowlingut.
***
Varsti me ei viitsinud enam seda mängida ja Kelly näitas, kuidas kinni käib. Ma tänasin teda ja läksime mu tuppa. Ma võtsin kollase jaki ja tema võttis halli.
Me läksime õue. Õues oli üsna jahedaks kiskunud ja ema läks tuppa, et midagi rohkem selga panna. Kui ema õue tagasi tuli, oli tal pikad sinised teksad ja lilla jakk peal. Jakki alla ma ei näinud.
"Varsti tuleb teile üllatus, Isobel ja Kelly," sõnas ema ja ajas meid laua tagant ära. Kuna me istusime tema koha peal. Me vaatasime üksteisele otsa.
"Jälle üllatus," ütlesin, kui sain mingidki sõnad suust.
"Kuulge, mis te nüüd kuulate vanemate jutte pealt," ütles Kelly isa ning me jooksime naerdes ära.
Jooksime tiigi juurde ning istusime ühe suure kivi peale. Kui Kelly meil käib, siis me alati istume siin. See on nii mõnus koht, kuigi on parmud ja nad hammustavad üsna valusasti. Kuna praegu oli õhtu, siis ühtegi parmu polnud. Me istusime seal ja mõtlesime. Mõtlesime, et me oleme printsessid, kes on merre ära eksinud. Me mõtlesime seda nii kaua, kuni hakkas külm. Mõtlesime tuppa minna.
Toas me vaatasime telekat ja jõime teed. Olime ilmselt haigeks jäänud, kuna me surisesime üle kere. Õnneks ei pidanud Kelly koju minema, kuna ta isa oli purjus ja siit ta jalgsi üksi minna ei taha.
"Jess, Kättemaksukontor hakkab," lausus ta, ning kalpsas mööda tuba ringi, ning kui Kättemaksukontori tunnusmuusika käima hakkas siis ta tegi nii naljakaid liigutusi, et ma lihstalt istusin ja naersin.
"Oh, mu lemmik osa hakkas," sõnas ta, ning sättis end ilusti vaatama. Ma pugesin ta kaissu. Mu ema ütles, et kunagi, siis kui me lasteaias käisime, siis me alati mängisime ja olime a l a t i koos, isegi me nutsime koos. Ma sättisin endki mugavalt vaatama.
***
Kui Kättemaksukontor lõppes, vaatasime kella. Kell oli 20:34. Jah, neli minutit hiljem lõppes.
"Kas sa arvutimängu ei viitsi mängida?" küsisin ma, ning ma juba teadsin vastust. Ei. Kuna talle ei meeldi üldse arvutis olla, isegi mängida mitte. No siis, kui koolitööd vaja teha, siis ta ikka peab otsima midagi. Aga niisama ta arvutis olla ei taha. Mina ei tea, miks.
"Lähme siis raamatut lugema?" küsisin ma jällegi. Ta naeratas ja noogutas. Ma panin televiisori kinni ning Kelly tiris mind oma tuppa.
Ma hüppasin helesinise tekiga voodi peale ning ta võttis mingi suure ja paksu raamatu kotist. Ma tegin vaid: oo.
"See on entsüklopeedia," ütles ta ning tegi lehekülg 4 lahti.

[Ananass]

Kui sul need korraga valmis olid siia lisades, oleksid võinud ju kõik ühte postitusse panna.
"Kui ta ei tule minu tuppa," ütlesin ma ja vaatasin tagasi telekale otsa.
Lauselõpumärk käib sinna. Ja see telekale otsa vaatamine oli veits imelik.
Kirjelda rohkem. Kirjavigu on.
Kuulsin tuttavat muusikat. Jah, see oli mu telefonihelin.
See jah on veits imelik.
Otsisin jaki taskust, mis oli tooli peal, oma telefoni.
Siit jääb (minu arust) mulje, nagu jaki tasku oleks tooli peal olnud.
"Ma siis helistan talle," ütlesin ma, ning hakkasin koduukse poole liikuma. Vaatasin, et ema tuleb ka kaasa minuga. Ma arvasin, et ta teeb mingit šnäkki võimidagi sellist, aga hoopis kui ma sisse astusin, võttis ta poekoti ning võttis ratta. Meie kodu ligidal on üks hästi hea pood. Seal on alati midagi head. Kui ta sõitma hakkas siis ta karjus, et ta läheb poodi. Ma ei kuulnud seda muidugi mitte läbi seinte, vaid ta oli ukse praokile jätnud. Läksin oma tuppa. Võtsin telefoni ning helistasin Kellyle. Kelly oli muidugi kohe päri ning ma olin rõõmus. Tõmbasin kapi ukse lahti.
See lõik oli suht imelik, või noh, seda oleks saanud paremini teha.
Kui Kelly oli asjad lahti pakkinud ja madrats oli maha pandud, läksime õue. Alguses jooksime niisama, kuid varsti me väsisime ära. Kuna täna oli ilus ilm ja Kelly oli ujukad kaasa võtnud, läksime kahekesi tiigi äärde, mis oli suht suur. Vesi oli puhas, kuna siin on konnad ja kalad. Me alguses viskasime kaladele saia ja siis läksime ujuma. Vesi oli soe. Suplesime seal, kuni isa tuli paadiga. Muidugi oli see kummipaat. Ja me läksime sellega keset tiiki. Mul tuli mõte hakata konni püüdma, aga Kelly kardab konne. Ma aerutasin kaldale, kuna isa kutsus meid sööma.
Selles lõigus oli nii palju kunasid.
Võtsime ühest rohelisest kausist mõlemad kaks vorsti ja ühe kana.
Wow, ühe kana? Okei, okei, aga siis oleks võinud olla kanakoib või -kints (või veel muud sellist).
Jaki*
"Varsti tuleb teile üllatus, Isobel ja Kelly," sõnas ema ja ajas meid laua tagant ära. Kuna me istusime tema koha peal.
Need kaks lauset oleks saanud teha üheks pikaks vaid koma abil.
Jooksime tiigi juurde ning istusime ühe suure kivi peale. Kui Kelly meil käib, siis me alati istume siin. See on nii mõnus koht, kuigi on parmud ja nad hammustavad üsna valusasti. Kuna praegu oli õhtu, siis ühtegi parmu polnud. Me istusime seal ja mõtlesime. Mõtlesime, et me oleme printsessid, kes on merre ära eksinud. Me mõtlesime seda nii kaua, kuni hakkas külm. Mõtlesime tuppa minna.
Siin oli palju mõtlemist. Mõnes kohas oleks võinud mõtlemise asemel olla kujutlemine.

Lisa põnevust ka juttu. Aga lahe ja ootan uut!

[Viinamari]

Mhm, põnevus tuleb, ning väga tore, et nii pika kommentaari tegid
Ma proovin parandada ennast.

[Sponsored content]