Õnne saladus: Mahajäetud maailm [4/...]

[Merlin]

Mõtlesin siis lisada oma teise jutu, mis võtab mult iga päev aega, et uus osa kirjutada.
Tulemus: Sellest jutust võib asja saada.
Ootan siis kriitikat. Nii head kui ka halba.

1.
Haigutasin vaikset ning panin oma tunnikontrollilehe laua nurgale. Tunni lõpuni oli jäänud veel paar minutit, klassikaaslased püüdsid meeleheitlikult veel midagi välja mõelda ja õpetaja toksis oma punase küünega lauda, muutes kõik närviliseks.
Vaatasin oma tumedate silmadega ringi ja muigasin kui mu pinginaaber Helen näitas ühele küsimusele. See oli ainuke valge koht lehel, kõik muu oli tema kirjutiste alla mattunud. Kuidas saaks ma teda mitte aidata? Ei saagi.
Kirjutan harilikuga enda lehele kiiresti vastuse ära, Helen heitis pilgu peale ja tema nägu muutus silmapilkselt rõõmsamaks. Kustutasin vastuse kiiresti ära ning enda õnneks ka viimasel minutil, sest järgmisel hetkel oli see õpetaja Jänese käes. Vaatasime korraks teineteisele otsa, kuid see hetk oli nii pisike, et ma ei saanudki aru, mis tunne vanema naisterahva silmades oli.
Tõusin püsti ning kõndisin hüvastijättes klassist välja. Koolimaja koridorid olid peale seitsmendat tundi tühjad, ainult mõned inimesed veel kõndisid ning needki suundusid välisukse suunas. Jäin treppide juures seisma ning vaatasin taha, nähes Helenit kontsaklõbina saatel jooksmas. Minu juures seisma jäädes ohkas neiu paar korda ning seadis oma tolknevad juuksed klambriga kinni enne kui lausus.
„Mida sa siis täna teed?“ küsis Helen naeratades.
„Mitte midagi. Arvatavasti lähen koju,“ laususin vaikselt kui treppidest alla kõndisime.
„Kuule kui sul on vaba aega, kas sa siis viitsiksid minuga tulla Karlile kinki otsima? Ma tahaks midagi erilist, kuid ma olen saamatu selles nagu sa tead,“ pakkus sõbranna koheselt välja.
„Ei saa kahjuks… Isa tahtis, et ma koheselt tagasi tuleksin kui kool lõppeb,“ vastasin kurvalt nagist tagi selga pannes.
Vaatasin, kuidas Helen vaikides endale saapad jalga tõmbas ning jope selga pani. Sain aru, et ta oli vihane ning püüdis mu seisust aru saada: perekond, kus valitses isa ja tema isa. Tundsin kurbust südames sellepärast, et taaskord ma ei saanud toetada oma sõpra.
„Lähme?“ küsis Helen vaikselt ning noogutades haarasin oma koti. Neiu hoidis ust lahti ja kui ma välja sain, lõi selle pauguga kinni, mitte taha vaadates.
Kõndisime vaikides mööda tänavat, sõber vaatamas poeaknaid ja mina mõtlemas, kuidas vabandada. Pöörasin ringi, et paluda kõige lihtlabasemalt „Palun vabandust“, kuid inimest, kes pidi seda kuulma ei olnud kuskil näha. Tundsin äkilist paanikat kasvamas kui ma Helenit otsisin, kuid see tunne kadus sama kiiresti nagu oli tekkinud, sest leidsin teise arvutimängude poeakna äärest. Kõndisin tema kõrvale ja vaatasin samat asja, mida Helen. See oli mingi uus mäng nimega „Forsaken world“.
„See on lõpuks kohale ja tasuta!“ hõiskas Helen käsi kokku lüües.
„Mis see on?“ küsisin uudishimulikult, kuid kahetsesin koheselt, sest teisel oli nägu nagu oleksin talle pangega külma vett kaela valanud ja siis veel paar kõrvakiilu ka kükkinud.
„Mis?“
„Kas sa tahad öelda, et sa tõesti ei tea seda mängu?“ küsis Helen tõllaratta silmadega.
Raputasin pead, silmis küsimus. Mind polnud need arvutimängud kunagi tõmmanud ja seda nii mitmelgi heal põhjusel. Tavaliselt polnud mul kunagi aega neid mängida ja kui oligi siis ei saanud ma nendest muhvigi aru. Kõige tähtsamaks, mis Heleni arvates oli naljakas põhjus, oli ka, et minu jaoks pidi graafik olema hea. Kui ma isegi mängin siis olgu ilusad tegelased ja kena maastik.
„See on arvatavasti kõige parem MMORPG mäng üldse! Teema on hea, graafik on super. Isegi sina mängiks seda,“ lausus sõber rõõmsalt ning suutis ennast vaevu klaasi küljest lahti rebida.
„Eks ma vaata seda-,“ hakkasin lausuma kui meie kõrval auto järsu pidurdusega peatus.
„Tere, tibu,“ hüüdis autost poisi hääl, mille peale Helen punastama hakkas ning kiiruga kõrvalistuja ukse poole läks.
„Tere, Karl. Vaata siis koduleht ära, eks?“ lausus neiu enne kui uksed kinni läksid ja auto kohalt sööstis.
Ohkasin ning vaatasin uuesti mängu plakatit, mis aknal ilutses.
„Be yourself! Find friends, love and yourself in Forsaken World! You will fall in love with this game!“
Mühatasin vaikselt ning seadsin sammud bussi peale. Ei sõprust ega armastust polnud võimalik leida internetis. Eriti viimast.

2.
Avasin krääksuva aiavärava ja vaatan, mis on saanud ema ilusast aiast. Tundsin tahtmist nutta, kuid enne vaatasin, et kas tuled majas põlesid. Ei põlenud. Tähendab, et kedagi polnud veel kodus. Lasin nüüd pisaratel vabalt voolata ning seadsin sammud vana õunapuu juurde ning istusin selle all asuvale pingile.
Tundsin, kuidas pisarad mu näo märjaks tegid ning nina luristama hakkasin. Mul polnud isegi tahtmist ennast korda teha. Kodu peaks olema koht, kus ma saaks olla ma ise. Seda ma ka sain, kuid see oli üksteist aastat tagasi. Üksteist aastat tagasi suri mu ema koos pisivennaga, keda ta siis kandis. Ta ei pidanud sünnitusel vastu ning mingil tundmatul põhjusel ka vend.
Mäletasin seda päeva nagu oleks see alles eile. Nagu alles eile ma oleksin visanud ema valgele kirstule kolm peotäit mulda peale ning siis minema kõndinud. Tundus nagu oleks see olnud eile, kuid tegelikkuses oli see üksteist aastat tagasi. Siis kaotasin ma oma venna ja parima ema üldse.
Tõusin äkitselt püsti kui värav uuesti krääksus. Peitsin ennast õunapuu tüve taha ning tõmbasin paari kiire tõmbega näo pisaratest puhtaks. Vaatasin vanaema, kes raskete kottidega ukse poole sammus ning siis peatus, et hinge tõmmata. Muidu oleks ma alati läinud aitama, kuid see oli naine, keda ma vihkasin. Tema oli välja suretanud kõik asjad, mis siin aias kunagi õitsesid. Ta oli isegi ema roosipõõsad välja kitkunud, mille kasvatamiseks ja disainimiseks kulus emal mitu aastat.
Vaatasin, kuidas vanaema ukse avas ning sisse astus. Kurat! Keegi oli kodus ja kõige hullem, kes oleks saanud kodus olla oleks olnud vanaisa. Tundsin viha endas kasvamas. Neil polnud õigus teha selle majaga seda, mida nad olid teinud.
Kuid nad ei tea kümne tuhandest eurost, mis mul peidus on lohutasin ennast mõttes ning tundsin rõõmu, et polnud veel seda raha ära kulutanud.
Ema oli päev kui vend pidi sündima tulnud minu tuppa, käes ümbrik. Ta ütles mulle, et ma kasutaks seda raha siis kui ma kõige rohkem vajan. Millal ma seda vajan pidin ma aga teadma saama oma südames. Seda tunnet polnud veel tulnud.
Otsustasin, et polnud mingit mõtet seal sedasi istuda. Kuivatasin silmad ära ning nuuskasin kiiresti nina. Neil polnud vaja teada, et ma olin nutnud. Ma ei paku neile seda rahuldust.
Avasin vaikselt ukse ning kuulsin koheselt enda nime nende jutus.
„Pille-Riin peab siit majast kaduma,“ lausus mulle liigagi tuttavlik vanaisa hääl.
„See pole sinu otsustada, isa.“
„On ikka küll! See tüdruk on Eldera surmast ainult hullemaks läinud! Ta kasutab hirmkalleid kreeme, mis peaksid ta näo korda tegema, kuid mis on tal sama kole kui ta emal. Tal on enda arvuti, mille me talle ostsime ja ta kannab PÜKSE! Korralik ja viisakas naine peaks kandma seelikuid ja kleiti, mitte aga pükse!“ karjus vanaisa nüüd täiest kõrist ning lõi käega vastu lauda.
Asutasin välja ning koheselt vakatasid nad nagu oleksid näinud kummitust. Panin jalanõud kappi ning jope nagisse enne kui enda väikesse tuppa läksin. Viskasin koti voodile ning läksin veel korraks koridori, vanemad inimesed ikka veel ehmunud nägudega.
„Ma ei kuulnud mitte ühtegi teie mõtetest kui te seda kardate,“ laususin kööki astudes ning kraanist vett juues ,„ärge muretsege. Varsti ma kaon teilt jalust ära. Lähen kuhugi välismaale ja te võite siin edasi kärvata.“
Teadsin, et poleks pidanud seda ütlema, sest järgmisel hetkel tundsin oma vasakut põske õhetamas kohast, kuhu isa oli löönud. Vanasti pani see mind nutma, kuid nüüd oli see lihtsalt igapäevane asi. Vaatasin oma pruunide silmadega talle otsa ning ainuke asi, mida temas nägin oli viha. Viha ja põlgus.
„Mine oma tuppa,“ lausus ta külmalt ning istus tagasi laua taha.
„Minugi poolest,“ tulistasin vastu ning lasin klaasitäiel veel maha kukkuda.
Sammusin köögist välja, kuuldes taga meeste karjumist ning vanaema haledat nuttu. Lõin pauguga oma ukse kinni ning heitsin voodisse pikali. Vaatasin arvutit laual ning tuletasin meelde selle mängu nime, mis Heleni oli nii rõõmsaks teinud. Raputasin iseendale pead ning küsisin, miks ma seda teen? Lülitasin arvuti sisse ning sisestasin Googlisse kaks sõna: Forsaken world.

3.
Vaatasin, kuidas allalaadimise kastike aina rohkem ja rohkem täis läks. Jäänud oli veel viisteist protsenti ja otsustasin sel ajal ruumi tuulutada. Avasin suure vaevaga suure akna, millelt avanes vaade väravale. Sellepärast see tuba mulle meeldiski. Ma sain alati teada, kes tuli ja kes läks.
Kuulsin äkitselt sumisemist ja pöörasin pea voodi juurde, kallutades pead natukene. Alles mõne hetke pärast taipasin, et tegemist oli mu telefoniga. Keerasin koti tagurpidi ja püüdsin vidinat õpikute vahelt kätte saada. Alles siis kolksatus käis sain aru, et telefon oli koguaeg voodil olnud ja nüüd üle ääre kukkunud. Pomisesin enda nina alla ning haarasin telefoni, vaatama kes helistas.
„Hallo?“ küsisin koheselt juhmilt.
„Ütle, kas Nike spordikott meeldiks talle? Ma tean, et tema vana kott läks katki ja see siin on nii vinge, et hoia ja keela. Mis sa arvad?“ küsis Helen teiselt poolt toru rõõmsalt siristades.
„Kui sa ütled, et vana kott läks katki siis miks mitte? Praktiline ja stiilne, kui sa ütles, et see on vinge,“ vastasin arvutilaua taha tagasi istudes.
„Tänan, Pille! Mida sa siis hetkel teed?“
„Teen katsetust selle Forsakeni asjandusega. Hetkel läheb viimane protsent.“
„Sa tõesti laadisid selle alla?“ küsis sõbranna sellise häälega nagu oleksin ma just kirstust välja kaevanud.
„Mhm,“ pomisesin mannetult vastu ning vajutasin „Start“ nupule.
„Olgu. Ma võtan sinuga mõne aja pärast ühendust ja ütlen, kes ma olen. Jää mind ootama,“ kilkas Helen rõõmsalt ning lõpetas kõne ära.
Vaatasin musta ekraani mis mu ees seisis ning ootasin. Helen ütles, et see on üks parimaid. Eks me nüüd näe, kas ta ka õiget juttu rääkis. Tõusen veel kiiresti püsti ning sulgen akna. Istudes tagasi tunnen endast hoopis teist tuju. Selle maailma unustamise tuju. Vajutan tegelaste lehele ning järgmine hetk olen teises maailmas.

*

Avan silmad hoopis teises kohas. Mu ümber on vesi ja puud kõrguvad taevani, tundudes nagu New Yorgi pilvelõhkujad. Vaatan enda ümber ning näen veel teisi minu suguseid olendeid – haldjad. Otsustasin küll kaua ning mõtlesin nii mõnegi üle, kuid langetasin otsuse lõpuks olla laulikust haldjas. Keerutan oma roosat juuksesalku ümber oma heleda ja graatsilise sõrme.
Tean, et peaksin kuhugi liikuma, kuid hetke seis on muutnud mu tunnetuks. Püüan oma mõttes leida, kuidas oma käsi ja jalgu liigutada. Lõpuks suudan astuda ühe sammu ning alles siis tunnen, kuidas mu jalad on märjad ja tuul puhub. Pole ka ime. Ma olen paljajalu ja seljas on mul ainult alussärki meenutav särk ja lühikesed püksid. Vaatan rindu, mis on peaaegu samasugused mis pärismaailmas. D-korvi annab kindlasti välja.
„Tule mu laps,“ lausub kellegi hääl, mis on rohkem sosin kui hääl, mu ees.
Vaatan üles ja alles siis märkan vapustavates riietes meest enda ees. Tal on kuninglikud riided ja käes on puuokstest tehtud sau. Kuningas või siis prints. Üks nendest peab see tundmatu olema. Kõnnin automaatselt tema juurde ning võtan ta käest kinni, mida ta minu poole ulatas.
„Kindlasti sa tead, kus sa oled, mu laps,“ lausus mees naeratades ning keerutab mind aeglaselt, pilk minul.
„Jah… kuid ma olen natukene segaduses. Ma pole kaua selliseid asju mänginud… nii et jah – pole kogemusi,“ pomisen mannetult enda ette, mille peale vanem mees naerma hakkas.
„Kas teie olete selle… Forsakeni mingi ülem valitseja?“
„Ei. Ma olen lihtsalt haldjate kuningas, kes aitab kõiki teid, kes alustavad tasemest üks. Ma ise ning mu naine olime kunagi tase üks,“ lausub mees naeratades ning viipab haldjale, kes meie poole läheneb.
Mu sinised silmad, mis ma siin mängus valisin, läksid suureks nagu tõllarattad. Naisel on leebe nägu ning heleblondid pikad juuksed. Seljas on tal kergelt kuldsetest ja hõbedatest kangastest kokku pandud kleit. Vaatan, kuidas ta kergelt nagu tuuleiil võtab oma mehe käest kinni ning naeratab nagu uljas kooliplika. Nagu nad alles kohtuksid.
„Mis su nimi siis on?“ küsis kuninganna naeratades mu juukseid paitades.
„PinkSireny…“ vastan sügavalt punastades ja oma nime üle kirudes. Kas ma tõesti ei võinud mõelda rohkem ja valida mõne normaalse nime? Vastus oli lihtne – ei.
„Ära muretse oma nime pärast, Sireny. Me oleme kohanud nii mõndagi huvitavat nime,“ vastas naine oma mehele silma tehes.
„Igatahes, Sireny, mu naine seletab sulle nii mõnedki tähtsamad põhimõtted ära, mis siin maailmas on ning kui sa valmis oled, otsi mu üles,“ vastas kuningas väikese ohkega ning sammus toast välja.
„Ära pane teda tähele. Ta on ainult natukene väsinud,“ vastas naine naeratades ning ulatas mulle koti.
„Mis see on?“ küsin koheselt seda avades.
„See on kott, mida sa pead alati endaga kaasas kandma. Võib öelda, et see kott mahutab kõike. Vaata minu oma,“ lausub ta avades oma koti suu, mis tal puusal oli ning asetades selle siis maad ligi.
Vaatan, kuidas sealt hakkas välja ilmuma algul sarv ja siis pea ja lõpuks kogu looma keha. Ükssarvik. Tunnen, kuidas mu suu on lahti vajunud ning vaatan, kuidas tema majesteet loomale ronib. Loom ise aga tundus valmis nagu ta oleks just unest ärganud, mitte aga kotist välja ujunud.
„K-kuidas te seda suutsite?“ küsin vaikselt lähemale tulles ning looma nägu puudutades.
„Mina ei teinud midagi. Selle koti anne on lihtsalt selline, kuid pea meeles, et see ei mahuta kõike. Teatud tasemete tagant on sul võimalik suurendada oma koti mahutavust. Pea seda meeles,“ vastas naine ulatades koti minu suunas.
Võtan koti värisevate kätega kätte, oodates et see on raske nagu aatompomm, kuid minu üllatus oli suurem kui ma osata oskasin. Kott oli kerge. Selline tunne nagu kannaksin neid pikki kotte, mis teismeliste vahel olid väga populaarsed. Avan koti suu ning sirutan käe sisse. Koheselt tunnen riiete materjali ja ka jalanõude kujusid. Tõmban need välja ning vaatan kulmu kortsutades, mis mu käes on.
Natukene rohkem katvad riideesemed olid need küll. Särk meenutas tuunikat ning ulatas natukene üle tagumiku, püksid olid samasugused nagu mul juba seljas olid ning jalanõudeks gladiaatorid.
„Kas need nüüd jäävadki mu riieteks? Kuni viimase astmeni?“ küsin, tundes südames muret selle riietuse pärast.
Kuninganna naerab vaikselt ning raputab siis pead.
„Ei jää. Iga kümnenda astme tagant on sul võimalik saada uusi rõivaid. Sa pead leidma kellegi, kes võib-olla seletab sulle rohkem kui mina hetkel. Riietu nüüd, Sireny, ning tule siis kuninga tuppa. Ta tahab sinuga rääkida,“ lausub naine naeratades ning kannustab siis hobust ning looma hakkan liikuma. Sujuvalt ja kergelt.
Vaatan ringi ning varjun siis ühe lähima puu taha. Tean, et pean kiirustama, sest ega kuningat saa lasta oodata. Tõmban riided selga ning vaatan ennast järve peegelpildist ning olen üpris rahul. Ma näen parem välja kui tegelikkuses. Kuid hetkel olen ma siin. Olen siin ja naudin seda maailma. Vaatan üles, kus arvatavasti on kuninga tuba. Sean sammud sinna ning olles jõudnud üles, ootan korra enne kui koputan. Kas ma tõesti tahan seda teha? Jah… jah ma tahan. Koputan vaikselt uksele ning jään ootama.
„Sisse,“ vastab mehe hääl, mis on mulle juba palju tuttavam kui kellegi teise oma.

4.
Astusin tuppa, mida ei saanud toaks nimetada. Väljas poolt oli tunne, et tegemist on pisikese puuonniga, mis muidugi oli tunduvalt suurem kui õige puuonn oleks pidanud olema, kuid sees oli hoopis teine vaatepilt. Ruumis oli vähe mööblit, kuid see-eest palju valgust ja ruumi. Põhja poole avaneva seina juures seisis suur baldahhiin voodi, mille peal tundusid olevat kõige pehmemad padjad ja tekid. Ida seina juures asusid riidepuud, mille küljes rippusid põhiliselt kleidid ja naiste riideesemed. Lääne suunas oli aga üks suur kirjutuslaud ja raamatud. Palju-palju raamatuid, mis vedelesid laual ja selle ümbruses.
Vaatasin, kuidas kuningas voodilt tõusis ning minu poole kõndis. Korraks käis mõttes, et ta tahab minuga midagi teha, kuid kirusin ennast koheselt, et seda mõtlesin. Teadsin, et see poleks kuidagi saanud tõsi olla, sest see hetk kui naine oli kohale ilmunud oli mehe silmis olnud liiga palju armastust, et see tegi täiesti tavalisele olendile haiget.
„Te tahtsite minuga rääkida,“ laususin lõpuks ning pöörasin pilgu ära, kuninga pilk oli liiga täiskasvanulik ja läbinägelik.
„Jah, ma tõesti tahtsin. Tavaliselt teeb seda mu naine – rääkimistööd, kuid sinule on meil pakkumine,“ lausus mees kõndides laua juurde ning hakates sahtlites sorima.
„Milline… pakkumine?“ küsisin pead kallutades ning lähemale nihkudes.
„See maailm loodi ühel põhjusel. Kaitsa selle elanike. Tavalised inimesed, kes siia jõuavad hakkavad aeglaselt ühelt tasemelt teisele minema. Tappes olendeid ja tehes ülesandeid. Kuid täna on aprilli kuu ja sina ilmusid 16:14. Pakkumine on selline, et kas sa sooviksid saada kohe tasemele kümme?“ küsis mees, võttes sahtlist välja harfi kujulise asja, mis mahtus täpselt kätte.
Mida? Pilgutasin paar korda silmi ja püüdsin aru saada, kas see on tõsi. Helen oleks pidanud praegu ka võib-olla ilmunud olema ning nad oleksid pidanud koos seda tegema… Miks pakub kuningas talle kümmet astet?
„Miks?“
„Tegijad andsid iga maailma valitsejatele ülesande, et iga nelja aasta tagant, neljandal aprillil kell 16:14 anda siis ilmunud isikule võimaluse jätta vahele igavad ülesanded ning koheselt minna suurde linna,“ vastas nüüd hoopis kuninganna mu selja tagant.
Hüppasin automaatselt temast eemale, et anda teisele ruumi. Seisin ikkagi ju keset ukseava. Naine kõndis oma mehe juurde ning võttis harfi, mida teine käes hoidis. Korraks oli näha kuldseid sädemeid nende vahel kui nende käed puutusid, kuid see kadus koheselt kui nende nahad eraldusid üksteisest. Siis kõndis tema majesteet minu ette ning ulatas muusikariista mulle. Võtsin selle ettevaatlikult kätte ning vaatasin seda uudishimulikult.
„See on sinu relv,“ vastas kuningas tulles naise seljataha ning tõmmates teise enda vastu.
„Relv? Te tahate öelda, et ma kavatsen ennast kaitsta harfiga?“ küsisin, püüdes naeru tagasi hoida.
See oli liiga naeruväärne. Olin oodanud ikka saada mõne mõõga või noa, kuid alles siis kui nägin, et kuninglikud inimesed ei naernud ja ei palunud vabandust, taipasin masendavalt tõde. Ma pidin ennast elus hoidma selle asjaga.
„Kuid, kuidas ma seda teen?“ küsisin, püüdes arvata, kuidas see relv pidi mul käes olema.
„Nagu viiul, ainult alumise osa toetad enda puusakondile,“ vastas kuningas ning aitas mul selle paika panna.
Kuninganna vaatas seda, kuidas tema mees mu puusa puudutas ning kätte pehmelt õigesse kohta asetas. Naise silmis ei kangastanud korrakski kadedust. Sain aru, et ta usaldas teda lihtsalt liiga palju. Kindel, et ta jääb temaga igavesti. Mitte nii nagu pärismaailmas.
„T-tänan,“ vastasin, tundes põski õhetamas ning tundsin ennast viimase lollpeana.
„Oled siis nõud? Saama tasemeks kümme?“ küsis kuningas tagasi oma naise kõrvale astudes.
Mõtlesin paar hetke ja noogutasin siis aeglaselt. Nii kui nii oli Helen ka juba tase kümme. Vaatasin, kuidas kuninganna võttis kotis ühe klassi, täis kuldset värvi jooki. Ta ulatas selle ettevaatlikult mulle ning nuusutades tundsin greibi ja õuna lõhna.
„Joo seda,“ laususid nad naeratades ning kuulatlikult jõin kõik korraga ära.
Tundsin, kuidas mu keha äkitselt lõdvaks vajus. Lõdvaks nagu makaron. Teadsin, et ma ei tohiks magama jääda, kuid ma ei saanud midagi selle vastu teha. Silmad vajusid mul kinni ning juba tundsin, kuidas ujun Unemati maale.
Valu tõi mu ärkvele. Avasin hetkega silmad, sest tundsin valu oma paremas õlas. Vaatasin ringi. Olin ikka samas kohas, kus ma magama olin jäänud – kuninga ja kuninganna magamistoas ning ma ikka seisin veel. Vaatasin neid. Nemad seisid samas kohas, kus nad olid seisnud paar tundi tagasi.
„Vabandust… K-kui kaua ma magasin?“ küsisin, pigistades harfi enda käes.
„Sa ei maganud, Sireny. Sa jõid lihtsalt Imedemaad. Jooki, mida on kerge saada ning isegi ise teha, kuid teatud arv on võimalik seda juua,“ vastas kuninganna naeratades ning lükates oma blondid juuksed silme eest ära.
„Ahsoo…“ vastasin mannetult.
Kuningas vaatas mind ja siis oma kuningannat. Naine noogutas vaevu märgatavalt. Järgmiseks kuulsin lähenevaid tiivalööke ja vaatasin põhja poole jäävast aknast välja. Teadsin, mis olen see juba oli. Olin ikkagi selle mänguga niivõrd kuivõrd tutvunud, kuid see ei välistanud hämmingut, mis see loom minus tekitas.
Vaatasin, kuidas greif tasakaalukalt aknalauale maandus ning oma pea alla laskis, justkui kummardudes kuningaperele.
„Te kutsusite mu,“ lausus lind vaiksel, kuid pehmel toonil.
„Jah. Sa pead Sireny viima linna nagu iga teise inimese,“ vastas kuningas naeratades.
„On ta tase kümme?“
„Jah,“ vastas seekord kuninganna, kes nüüd istus voodil.
„Siis on see minu töö,“ lausus lind ning sammus siis minu suunas ,„tule laps. Istu mulle selga ning hoia kinni, kuid ära mu sulgi välja kisu.“
Vaatasin looma alguses skeptiliselt, kuid taaskord suutis mu mõistus aru saada, et ega mul mingit muud võimalust ei ole. Ohkasin vaevumärgatavalt ning seadsin ennast linnu seljas mugavalt istuma. Sama tunne, mis hobuse seljas. Haarasin linnu turjast kinni, püüdes mitte ühtegi sulge liiga tugevasti hoida, ning vaatasin, kuidas kuningas ja kuninganna ainult väiksemaks ja väiksemaks muutusid.
Alles siis kui tundsin, kuidas hingata oli raske suutsin vaadata alla ning nähe kui kõrgel me olime. Lind lendas sellise graatsilisusega, et polnud tunda, et me üldse liigume. Me voolasime nagu vesi ojas. Tasakesti, kuid sihikindlalt.
„Sa võid silmad sulgeda ja magada natukest aega. Linn pole siit kaugel,“ vastas lind kõlava häälega, et ma ikka kuuleks teda. Linnul polnud vaja seda öelda kaks korda, sest koheselt kui mu pea vastu teise kaela puudutas, vajusid mu silmad kinni ja ma vajusin väikesess uniakusse.
Avasin silmad siis kui tundsin ninas juba toidu lõhnu ja inimeste hääli. Nägin, et me olime peatunud mingil sadama sillal ning lind vestles ühe meremehega. Suutsin oma unisuse graatsilisusega kuidagi teise seljalt maha tulla ning tundsin koheselt vabadust kui mu jalad kivist silda puudutasid.
„Tänan,“ vastasin, kuid lind oli juba minema lennanud, taevas oli näha ainult tema väikest kujutist.
Vaatasin ringi ning pidin silmi kissitama, sest päike, mis paistis oli tunduvalt erksam kui pärismaailmas. Hakkasin tasakesti edasi kõndima ning vaatasin kõiki inimesi, kes siin olid: kääbikud tulirelvadega, kivimehed laevu ehitamas, tavalised inimesed asju müümas ja allilma tegelased ostmas. Seisatasin ühe leti juures, kus müüdi erineva taseme riideid ning võtsin parajasti kätte taseme kahekümne jalanõusid kui tundsin, kuidas pea valutama hakkas. Koperdasin paar sammu tahapoole ja tundsin, kuidas silmad kinni vajusid. Keegi ei liigutanud, et mind aidata. Kõik tegelesid enda asjadega edasi. Ainult mina vajusin pimedasse auku.

*

„Pille-Riin. Me peame rääkima,“ lausus isa mu arvutilt juhet välja tõmmata, et mu tähelepanu saada.
Vaatasin teda uskumatult. Kas ta tõesti tõmbas juhtme välja? Kes andis talle õiguse üldse minu tuppa tulla? Vaatasin kella ning pidin äärepealt toolilt maha kukkuma. Sellest hetkest kui ma mängima asusin oli möödas juba kolm tundi. Ma olin isegi õhtusöögi maha maganud.
„Mida sa tahad?“ küsisin, toolil ümber pöörates ning vaadates mehe näkku, kes mu voodil istus.