Elu surnutega (Uus päev 1.osa)

[Merlin]

Tegemist on siis fanfictioniga ja aluseks on "The walkind dead" mängu. Olen muutnud ainult tegelaste vanuseid ja midagi ka nende suhete vahel, sest nagu teate olen ma ju armastuse fänn
Igatahes panen hetkel üles 1.osa esimese päeva. Osasid tuleb viis ja igal osal peaks olema kuskil 5-8 peatükki. Esimene osa on ainuke, kus tuleb päevadega jännata. Samuti pole ma kindel kui pikad nad tulevad aga mingi 3000+ sõna peatükke küll ei peaks tulema. Nautige ja kommenteeriga. Meeldib, ei meeldi, mida muuta, mida mitte? Ootan kõike.


Uus päev
1. osa
1 päev

Istusin diivanil ning vaatasin, kuidas isa viimaseid kohvreid alla tõi ning need välisukse kõrvale pani. Sandra, mu hoidja, kes oli ikkagi ennast lõpuks kohale vedanud, sädistas emaga köögis öeldes koguaeg, kuidas kõik saab korda ja ta ei pea millegi pärast muretsema.
„Clementine, kas sa saaksid mind aidata nende kottidega?“ küsis isa oma muheda häälega, mille peal ma üles tõusen ning noogutan naeratades.
Haarasin ühe ema heledates kottides ning sammusin isa järel välja. Ootan kuni ta oma enda koti auto tagaistemetele viskab ja siis minu kord on seda teha. Panen koti ,mis on arvatavasti täis klaasasju, ettevaatlikult kõige peale.
„Mis sa siis tegema hakkad kui me ära lähme?“ küsis isa vastu autot toetudes ning tema silmades säramas uudishimu.
„Arvatavasti teen suure peo ja hakkan märatsema,“ vastan surmtõsiselt ning hakkan naerma kui isa mind tõllaratta suuruste silmadega jõllitab.
„See oli nali, eks?“
„Muidugi, paps! Kellega ma peaks siin pidutsema? Hannah ja Eriniga? Mul pole isegi poissi, kellega hullata,“ vastan salakavalalt, mille peale me mõlemad naerma hakkame.
„Olgu-olgu. Kuid luba ikkagi ühte asja.“
Vaatan teda kortsutades oma kulmi ning kallutan pead viltu, tundes oma pakse pruuni juukseid ühele poole vajumas. Nädal tagasi oli mul tahtmine lõigata juuksed ära ja teha endale poisipea. Ma isegi ei teadnud miks. Kõhutunne. Õnneks olid vanemad suutnud mulle mõistuse pähe toonud ja nüüd olid mu juukseid ikka samasugused – pikad ja natukene lokkis.
„Mis see siis on?“ küsin peale paar vaikusmomenti.
„Kuula Sandra sõna.“
„ISA! Ma pole enam kuue või kaheksa aastane. Ma saan ise ka hakkama,“ vastan nördinult ning pööran maja suunas tagasi.
„Ma tean, et saad, kuid kuusteist pole tegelikult mingi eriline vastus. Samuti ma tean, et sa suudad iseenda eest hoolitseda, kuid ikkagi… kuula Sandra sõna. Igas olukorras.“
„Olgu-olgu. Ma luban,“ vastan lõpuks ohates ning hüppan treppidest üles tuppa.
Nägin, et hoidja ja ema olid lõpuks välja tulnud ning seisid nüüd elutoas, Sandra toetumas vastu seina ja vanem naisterahvas arvatavasti mind otsimas oma kullipilguga. Kui ta lõpuks mind märkas oli ta paari sammuga mu ees ja kallistas hästi-hästi tugevalt.
Kallistasin vastu ning tundsin väikest pisarat silmanurka tekkimas. Pühkisin selle kiiruga ära, et ema ei hakkaks kahetsema, et ta mu siia jätab. Tavaliselt olid nad alati mu kaasa võtnud kui Savannahsse mindi, kuid seekord oli auto asju nii täis, et nad ise vaevu mahuvad sisse.
„Ma armastan sind, kullake,“ sosistas naine vaikselt ning paitas mu pead.
„Ma sind ka, emme,“ vastasin automaatselt ning kuulsin siis Sandra itsitamist.
Ta veel kahetseb seda ning hetke pärast lasi ema mu lahti ning võttis isa välja sirutatud käest kinni. Kõndisime koos hoidjaga ukseni ja ma lehvitasin vanematele nii kaua kuni auto silmapiirilt ära kadus. Kuulsin, kuidas külmikuuks käis ja pöörasin pahaselt ringi, et leida Sandra diivanil istumas ning avamas mu maasikajogurti kaant.
„Mis passid?“ küsis naine peale paar minutit vaikust.
„Mõtlesin, et äkki sa teeksid mulle süüa, kuid tundub, et sa juba sööd seda,“ vastasin mõrudelt ning seadsin sammud külmiku suunas.
„Võta kohuke ja joo piima peale. Ma küll ei viitsi hetkel sulle toitu valmistama hakata,“ vastas Sandra laisalt.
Haarasin oma „õhtusöögi“ ning istusin hoidja kõrvale. Telekast hakkas tulema mingi zombi film, kus oli tavaline olukord: surnud ärkavad üles, paar inimest jääb ellu ning lõpuks on kõik korras. Klassikaline olukord.

[Viinamari]

Suht äge! Kuigi esimese osa kohta ei oska ma veel midagi öelda
Ootan uut osa!